Nüüd seoses kahe presidendi kohtumisega Helsingis kostab igast triikrauast nõrganärviliste juttu teisest Jaltast, Ukraina meedia halab, et annekteeritud Krimm kingitakse lõplikult Venemaale.
Tegelikult on kahe presidendi kohtumisest praegu vähe teada, kuni selleni välja, et see ei pruugi isegi toimuda. Ehkki kui Trump tuli võimule, siis kuulutas ta, et Ühendriikidel on kaks vaenlast – Põhja-Korea ja Iraan – ning kaks vastast – Venemaa ja Hiina. Kui kolmel suunal on liikumist juba olnud, siis on loogiline, et järgmisena on midagi oodata Venemaa suunal. Ka Merkeli ja Macroni külaskäigud Venemaale viitavad sellele, et Trumpi-Putini kohtumise suurem kontekst on lääneriikide seas valitsev ootus, et Venemaaga õnnestub milleski kokku leppida.
Kui vaadata konkreetselt Putini-Trumpi kohtumist, siis on täiesti selgusetu, milles need kaks võiksid Helsingis kokku leppida. Selleks pole praegu mingisugust pinnast ega ka nähtavaid ettevalmistusi kokkulepeteks. Kim ja Trump suutsid peale fotosessiooni kokku leppida vähemalt Korea sõjas kadunuks jäänud Ameerika sõdurite säilmete tagastamises, Putini-Trumpi kohtumiselt pole isegi midagi sellist oodata. Kui Helsingi kohtumine peaks aset leidma, siis maksimaalselt saab see olla PR-aktsioon ja fotosessioon, paremal juhul loob see pinnast väikesele sulale Vene-lääne suhetes.
Kui Helsingi tippkohtumine peaks aset leidma, siis maksimaalselt on see PR-aktsioon ja ühine fotosessioon.
Müstika, kelle ajju kargas luul teisest Jaltast. Lääs on ka varem diktaatoritega asju ajanud ning kokkuleppeid sõlminud, näiteks Liibüa Gaddafiga, ometi pole meil sellistel puhkudel alust rääkida teisest Jaltast.
Mis puudutab Krimmi, siis de jure lääs selle kuulumist Venemaale kunagi ei tunnusta, nii nagu oli see külma sõja ajal Baltikumiga. De facto on tunnustus võimalik, kuid mitte praegu.
