Päevatoimetaja:
Mart Raudsaar

Taavi Minnik: teist Jaltat ei tule (20)

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Jalta konverents 1945. Vasakult paremale: Briti peaminister  Winston Churchill, USA president Franklin Delanoe Roosevelt ja Nõukogude Liidu juht Jossif Stalin
Jalta konverents 1945. Vasakult paremale: Briti peaminister Winston Churchill, USA president Franklin Delanoe Roosevelt ja Nõukogude Liidu juht Jossif Stalin Foto: SCANPIX

Kui Donald Trump valiti friikide hõisete, vasakpoolsete ulgumise ja neurootikute hüsteeria saatel Ameerika presidendiks, siis piitsutas Vene propaganda tagant ootusi, et nüüd hakkavad kaks lahedat kutti koos universumit juhtima ning loomulikult domineeriks kogenum ja alfam-beetam-gammam, Venemaa president Vladimir Putin. Selline ootus meenutab nõukogudeaegset legendaarset raamatupealkirja «Kuidas juhtida maailma, ilma sanitaride tähelepanu äratamata». Vaevalt et pärast 2016. aasta sügist sellist perspektiivi ka Kreml tõsiselt võttis ning peale selle osutus ka Trump lühikese aja jooksul Obamaks. Aga nii halvasti kui Obama ajal, pole lihtne venemaalane teatavasti ühegi teise presidendi ajal elanud. Nali-naljaks. Kui iroonia kõrvale jätta, siis jäädakse tulevikus Kremlis Obama järele igatsema, sest tema ajal anti Venemaale samahästi kui carte blanche.

Nüüd seoses kahe presidendi kohtumisega Helsingis kostab igast triikrauast nõrganärviliste juttu teisest Jaltast, Ukraina meedia halab, et annekteeritud Krimm kingitakse lõplikult Venemaale.

Tegelikult on kahe presidendi kohtumisest praegu vähe teada, kuni selleni välja, et see ei pruugi isegi toimuda. Ehkki kui Trump tuli võimule, siis kuulutas ta, et Ühendriikidel on kaks vaenlast – Põhja-Korea ja Iraan – ning kaks vastast – Venemaa ja Hiina. Kui kolmel suunal on liikumist juba olnud, siis on loogiline, et järgmisena on midagi oodata Venemaa suunal. Ka Merkeli ja Macroni külaskäigud Venemaale viitavad sellele, et Trumpi-Putini kohtumise suurem kontekst on lääneriikide seas valitsev ootus, et Venemaaga õnnestub milleski kokku leppida.

Kui vaadata konkreetselt Putini-Trumpi kohtumist, siis on täiesti selgusetu, milles need kaks võiksid Helsingis kokku leppida. Selleks pole praegu mingisugust pinnast ega ka nähtavaid ettevalmistusi kokkulepeteks. Kim ja Trump suutsid peale fotosessiooni kokku leppida vähemalt Korea sõjas kadunuks jäänud Ameerika sõdurite säilmete tagastamises, Putini-Trumpi kohtumiselt pole isegi midagi sellist oodata. Kui Helsingi kohtumine peaks aset leidma, siis maksimaalselt saab see olla PR-aktsioon ja fotosessioon, paremal juhul loob see pinnast väikesele sulale Vene-lääne suhetes.

Kui Helsingi tippkohtumine peaks aset leidma, siis maksimaalselt on see PR-aktsioon ja ühine fotosessioon.

Müstika, kelle ajju kargas luul teisest Jaltast. Lääs on ka varem diktaatoritega asju ajanud ning kokkuleppeid sõlminud, näiteks Liibüa Gaddafiga, ometi pole meil sellistel puhkudel alust rääkida teisest Jaltast.

Mis puudutab Krimmi, siis de jure lääs selle kuulumist Venemaale kunagi ei tunnusta, nii nagu oli see külma sõja ajal Baltikumiga. De facto on tunnustus võimalik, kuid mitte praegu.

Tagasi üles