Erkki Bahovski

FOTO: Tairo Lutter

USA lastekirjanduse auhinnažürii otsustas kustutada Laura Ingalls Wilderi nime, kes kirjutas raamatu «Väike maja preerias» stereotüüpsete hoiakute tõttu indiaanlastesse ja mustanahalistesse. Nüüdsest ei kanna auhind enam tema nime, vaid lihtsalt lastekirjanduse pärandi auhinna tiitlit.

Igal klubil ja ühendusel on muidugi õigus anda välja auhinda oma tingimustel. Meenutagem kasvõi Eestis peetud vaidlust, missugustele kriteeriumidele peab vastama aasta ema tiitli saaja. Ent enam häirib Wilderi puhul sisu – arusaam, et kirjandust ja ilmselt ka muud ajalugu tulebki võtta 21. sajandi ühe rühma arusaamade järgi.

Süüdistus stereotüüpide kasutamises meenutab kangesti marksistlikke ajalooõpikuid, mille järgi olid kunagi rõhujate vastu üles tõusnud edutud just oma madala klassiteadlikkuse tõttu. Kõik võis ju olla õigesti ja mõnikord ülestõus ka edukas, kuid see, et Marxi õpetust ei tuntud, viis asja ikka rappa ja rõhutute klass ei näinud paradiisi. Mis siis, et Marxi õpetus tekkis 19. sajandil.

Irvhambad on juba jõudnud ilkuda, et siis tuleks igasugustest nimekirjadest välja arvata ka piibel. Kas piibel vastab 21. sajandi arusaamadele võrdõiguslikkusest ja demokraatiast? Ilmselt mitte. Või koraan? Või võtke kasvõi eesti 19. sajandi kirjandus – enamik koosneb proosatekstidest, kus keegi kosja läheb ja mis jant selle ümber käib. Naise osa on tavaliselt olla kositav. Ja siis kogu sotsrealism, see on nii jube lugemismaterjal, et pea hakkab valutama. Sammugem kirveste ja tõrvikutega raamatukogude juurde... (see oli iroonia – seda peab Eestis vist nüüd ütlema).

Oleks äraütlemata imelik, kui Wilder poleks oma raamatut kirjutanud oma ajastu arusaamadest lähtudes, või Mark Twain «Huckleberry Finni», või Astrid Lindgren «Pipi Pikksukka». Suutmatus mõista ajaloolist arengut ja näidata just selle arengu valguses, kuhu oleme oma arusaamadega jõudnud, viibki mälu kustutamiseni ja soovitamatute raamatute nimekirjade koostamiseni. Kunagi oli Vatikanilgi keelatud raamatute indeks, aga Püha Tool kaotas selle 1966. aastal. Kuid mõni tahaks teha oma väikse Vatikani.

Katsugem olla pragmaatikud ja küsigem, kas Wilderi nimekirjast eemaldamine aitab kuidagi kaasa võitlusele rassismi ja ksenofoobia vastu. Kas nüüd võime kergendatult ohata ja öelda: jah, tõmbasime tema nime maha ja enam me rassilist vägivalda USAs ei näe?

Kardetavasti on asi ikka selles, et Wilder oli kerge vastane. Tema pärandi ühendus on küll protesti avaldanud, kuid muud midagi ei tule. Aga proovitagu näiteks keelustada koraani. Protest ei piirduks vaid sõnadega. Ka piibli keelustamine ajaks rahva vähemalt tänavale.

Praegune USA lastekirjanduse auhinnažürii otsus on ikka selline mugavusvõitlus. Meenutagem siis reaalseid võitlejaid – näiteks sufražett Emily Davisoni, kes astus 1913. aastal peetud võiduajamisel kuningas George V hobuse ette ja sai surma. Või mustanahaliste õiguste eest seisjat Martin Luther Kingi, kelle tappis snaiper 1968. aastal.

Kui nii edasi, hakatakse kunagi ka 21. sajandi kirjandust ja kunsti hukka mõistma. Mõtteviis, mille järgi just meie elame kõige paremal ja õiglasemal ajastul, on olemuselt väär. Sest see tähendab peaaegu automaatselt nendingut, et teistel ajastutel elanud inimesed on meist moraalselt kuidagi allpool seisvad. Aga varsti imestame, et meie maailmas on ikka veel kurjust ja kõik ei elagi õnnelikult. Ja hakkame otsima süüdlasi.