USA kosmosesüstik Discovery start Kennedy kosmosekeskusest Floridas.

FOTO: AFP / Scanpix

Aga kas me peaksime universumis hoolima veel millestki peale selle, kuidas see mõjutab meid, inimesi, kirjutab Saint Andrewsi Ülikooli filosoofia vanemlektor Benjamin Sachs. 

Kuulistki kiiremini liikuvad metallikillud, tükkideks purunenud kosmosesüstik, tapetud või kosmosesse paisatud astronaudid. Kes on süüdi? Kosmoseprügi, täpsemalt Vene raketiga puruks lastud Vene satelliidi jäänused. Ainus ellujääja Ryan Stone peab leidma tee tagasi Maale, samal ajal kui tema hapnikuvaru aina kahaneb ja ainus vähegi kasutatav kosmoselaev asub sadade kilomeetrite kaugusel.

Hüppame edasi Marsile, kakskümmend aastat tulevikku, kus Maa elanike uurimisretk läheb omajagu viltu. Tohutu tolmutorm sunnib ekspeditsiooni planeedilt lahkuma ja jätma maha astronaut Mark Watney, keda peetakse hukkunuks. Nüüd peab ta välja mõtlema, kuidas toitu kasvatada, kuni saabuvad päästjad.

Hollywood teab hästi, kuidas meid kosmosega kohutada ja innustada. Sellised filmid nagu «Gravitatsioon» (2013) ja «Marslane» (2015) kujutavad kosmost vaenuliku ja ettenägematu paigana, kus varitseb oht kõiki uljaid inimesi, kes söandavad söösta eemale Maa külalislahkelt pinnalt.

See on aga kõigest mündi üks pool – see, millel on kujutatud inimest. Jah, loomulikult ei soovi keegi, et astronaudid surma saaksid või kosmoses hõljuma jääksid. Samuti soovime kõik ühtmoodi nautida eduka planetoloogia vilju, näiteks saada teada, millised planeedid võiksid sobida inimeluks või kas me oleme tõesti kogu universumis üksi.

Matt Damon filmist «Marslane» (2015). 

FOTO: Aidan Monaghan / AP

Kosmose väärtustamine

Aga kas me peaksime universumis hoolima veel millestki peale selle, kuidas see mõjutab meid, inimesi? See on väga suur küsimus - nimetagem seda Maa-välise keskkonnaeetika (valdkond, mida liiga paljud on liiga kaua eiranud) number üks küsimuseks. Ma kuulun St Andrewsi ülikooli uurijaterühma, mis püüab senist suhtumist muuta. See, kuidas me peaksime universumit väärtustama, sõltub omakorda kahest väga intrigeerivast filosoofilisest küsimusest.

Teine küsimus: elu, mida me kõige tõenäolisemalt mujal leiame, on mikroobne, nii et kuidas me peaksime sellesse eluvormi suhtuma? Enamik inimesi on nõus arvamusega, et igal inimelul on omaette väärtus ja see ei avaldu ainult selle kasulikkuses kellelegi teisele. Kui see omaks võtta, on ka selge, et eetika seab oma piirid, kuidas me teisi ja nende eluruumi kohtleme.

Inimesed on hakanud tunnistama, et sama käib imetajate, lindude ja teiste elusolendite kohta. Aga mikroobid? Mõned filosoofid, näiteks Albert Schweitzer ja Paul Taylor, on varem väitnud, et väärtuslikud on kõik elusolendid, mis ilmsesti hõlmab ka mikroobe. Filosoofias tervikuna ei ole siiski jõutud päris üksmeelele, kas niisugust «biotsentrismi» tunnistada või mitte.

Kolmas küsimus: millise väärtuse me anname keskkonnale planeetidel ja muudes paikades, mis eluks ei kõlba? Väidetavalt hoolime Maa keskkonnast peamiselt seepärast, et see toetab siin elavaid liike. Sellisel juhul peaksime samamoodi suhtuma keskkonda teistel planeetidel ja kuudel, mis võivad elu toetada.

Aga «surnud» planeetidel? Välja on pakutud nõndanimetatud esteetilise väärtuse printsiip: mõningaid asju ei peaks hindama mitte seepärast, et nad on tulusad, vaid seepärast, et nad on esteetiliselt imetlusväärsed. Seda seisukohta ei ole rakendatud üksnes suurtele kunstiteostele, näiteks Leonardo da Vinci «Mona Lisale» ja Beethoveni 5. sümfooniale, vaid ka mõnele Maa keskkonna komponendile, näiteks Suurele Kanjonile. Kas peaksime seda rakendama ka teiste planeetide puhul?

Planeet Mars.

FOTO: Scanpix

Võõrkeskkonnad

Eeldusel, et oleme suutnud vastata eespool toodud teoreetilistele küsimustele, võime asuda kosmoseuurimise nelja tähtsa praktilise küsimuse juurde.

Neljas küsimus: kas meil on kohustus kaitsta teiste planeetide keskkonda? Kui me jõuame astronautide, instrumentide või robotite saatmiseni teistessse maailmadesse, on kahtlemata olulisi teaduslikke kaalutlusi tagada, et nad ei viiks endaga kaasa Maa organisme ega lekitaks neid võõrasse keskkonda.

Vastasel juhul ei saaks me elu avastamisel olla kindlad, kas see on «pärismaine», rääkimata juba ohust, et me võime nii võõrelu sootuks hävitada. Aga kas siin etendavad rolli ainuüksi teaduslikud vajadused või peaksime hakkama juba mõtlema ülegalaktilisele keskkonnakaitsele?

Viies küsimus: mida tuleks bioloogilise saastamise kõrval pidada kohustuse kohelda austavalt võõrplaneetide keskkonda rikkumiseks? Kas selleks võiks olla näiteks pinnaseproovide võtmine või instrumentide mahajätmine või rehvijälgede jätmine porri?

Kuues küsimus: kuidas suhtuda asteroididesse? Juba praegu käib tõsine võiduajamine tehnoloogia väljatöötamiseks, millega kaevandada triljonite naelsterlingite väärtuses kasulikke elemente, mida arvatakse asteroididel leiduvat (The Conversation on sellest juba varem kirjutanud). Küllap on siin abiks, et keegi ei tundu käsitlevat asteroide keskkonnana, mis väärib kaitsmist.

Sama kehtib kosmoseavaruse kohta. Film «Gravitatsioon» andis meile teatavaid inimkeskseid põhjusi muretseda kosmoseprügi rohkenemise pärast, aga kas võiks olla teisigi põhjusi? Kui jah, siis kas peaks meie kohustus olema lihtsalt vähem prügi tekitada või midagi enamat, näiteks üldse mitte uut prügi tekitada või isegi asuda puhastama kõike seda, mida me olene endast maha jätnud?

Seitsmes küsimus: millised kaalutlused võiksid üle trumbata argumendid, mis toetavad eetilist käitumist kosmoses? Kas paljude põhjuste seas, mis ajendavad meid kosmosesse minema - intellektuaalsed-teaduslikud, utilitaarsed, kasumist ajendatud -, leidub selliseid, mis suudavad tühistada meie kohustused?

Meil tuleb kahtlemata arvestada ka vältimatute ohtude ja ettenägematusega. Me ei tea ette, millist kasu kosmosemissioonid toovad. Me ei saa olla kindlad, et ei saasta bioloogiliselt külastatavaid planeete. Millise ohu ja tulu vahekorraga me oleme veel nõus leppima?

ISSile suundusid astronaudid Peggy Watson, Thomas Pesquet ja Oleg Novitski

FOTO: Scanpix

Maa-kesksus

Kosmose üle arutleda on hea selles mõttes, et üldiselt ei seo meid seal vahetult miski millegagi. Seetõttu võivad need eetikaküsimused olla vaat et ainsad, millega inimesed saavad tegelda üpris emotsioonivabalt. Nii võib neile vastuse leidmine aidata meid samal ajal edasi ka Maaga seotud küsimuste puhul, olgu selleks siis globaalne soojenemine, massiline väljasuremine või tuumajäätmete ladustamine.

Kosmoseuuringud tõstatavad ühtlasi küsimusi meie enda ja Maa suhete kohta, eriti siis, kui me suudame ületada tehnoloogilised raskused, mis esialgu takistavad Marsi või teiste planeetide terravormimist, samuti jõudmist elamiseks arvatavalt kõlblikele eksoplaneetidele. Seepärast lõpetan ma tulevikku silmas pidades ülimalt tähtsa küsimusega.

Kaheksas küsimus: kui arvestada, et Maa ei ole inimeste ainuke potentsiaalne kodu, siis millised põhjused on meil kaitsta Maa keskkonda pärast seda, kui meie ees avaneb realistlik võimalus minna kuhugi mujale?

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane