Suurbritannia blogija Vanessa Beeley väitel on inimõigusorganisatsioon Human Rights Watch võltsühendus, mida juhib Washingtoni eliit.

FOTO: Kadri Kuulpak

Süüdistuse, nagu oleksin ma rikkunud allikakriitika püha printsiipi, lükkan ma kaljukindlalt tagasi, kirjutab Uppsala suvekooli eestvedaja Gregory Simons.

Suvekool teemal «Sõja- ja rahuaja ajakirjandus globaalse ebastabiilsuse ajastul» («War and Peace Journalism in an Age of Global Instability») on tekitanud tulise arutelu nii seatud probleemi kui ka propaganda rolli üle.

Aga kui ka tunnistada, et arutlusalune loeng oleks võinud olla paremini korraldatud, on praegu peamiselt keskendutud propaganda kasutamise teemale. Sellega jäävad kahtlemata tähelepanu alt välja suuremad probleemiga seonduvad küsimused.

Üks neist on võime pidada viisakat diskussiooni, isegi kui ei olda nõus teatava vaatenurgaga. See on osutunud tänapäeva lõhestunud ühiskondades üle maailma aina raskemaks.

Teine asi, mida tuleks silmas pidada, on vajadus astuda välja neist põhiraamidest, milles maailma sündmusi edasi antakse, et saada aimu teistest pooltest ja vaatenurkadest. See ei kohusta kuulajat vähimalgi moel kriitikavabalt kõneldut omaks võtma.

Õhutan alati ratsionaalselt ja kriitiliselt suhtuma kõigisse informatsiooniallikatesse. Ainult ühe poole kuulamisest kipub tasapisi tekkima ortodoksne teadmine, mida seejärel on raske murda ja mida sageli väga tarmukalt kaitstakse. Teadmised ja informatsioon ei ole neutraalsed loomise, levitamise ega vastuvõtmise ajal.

Lätist tulnud õppurite reaktsioon oli palju positiivsem

Erimeelsusi tekkis palju, eriti paistsid silma Tartust tulnud osavõtjad, kelle arvamused ja vaatenurgad leidsid ka ajalehes kajastamist. Jah, ideaalis oleks tulnud programmi selles osas esitada ka vastuargumente. Ehkki ma kahtlen, kas reaktsioon oleks olnud märkimisväärselt teistsugune. See on kahtlemata loo üks pool ja nende reaktsiooni võib mõista.

Lisaks selgitustele, mida ma andsin Vanessa Beeley kutsumise kohta 28. juunil 2018 avaldatud artiklis, tuleks märkida, et ta on olnud esiplaanil eespool mainitud debattides.

2017. aastal kerkis tema (ja veel mitme inimese) ümber paras skandaal osalemise tõttu Genfi Pressiklubi üritusel, millel arutati Valgete Kiivrite teemat. Organisatsioon Piirideta Reporterid kutsus üles seepeale üritust ära jätma. Ent Guy Mettan, Genfi Pressiklubi tegevjuht, toonitas hoolimata talle ja pressiklubile osutatud survest vajadust pidada avatud debatti ja keeldus üritust tühistamast. Ta tegi oma seisukoha ka avalikult teatavaks.

Kui millegi kohta lihtsalt oletuste pealt lajatatakse, et see on propaganda, ei olegi võimalik uusi teadmisi omandada. Teiste kohal viibinud, kaasa arvatud Lätist pärit õppurite reaktsioon oli märksa positiivsem. Näiteks ühes e-kirjas, mille katke ma siin esitan, oli tudengite arusaam esitatud nii:

«Me soovime samuti kasutada võimalust, et tänada teid suvekooli korraldamise eest. Te jäite ilma meie viimasest hommikust, kus paljud inimesed olid tänulikud intensiivse kogemuse eest, mis andis meile rohkelt mõtteainet. Me saime uusi sõpru ja palju teadmisi selle kohta, mis võib kommunikatsiooniprotsessis viltu minna. Me saime teada palju enamat raamatutesse kirja pandud teooriatest ja see on väga suure väärtusega.»

Selline pidigi kava kohaselt olema suvekooli õhustik. Hoolimata väidetest, nagu oleksin ma käitunud suvekooli ajal liiga emotsionaalselt, ja vihjetest, nagu oleks mu sõnakasutus olnud kuidagi kohatu, on teistel osavõtjatel neist sündmustest väga teistsugused meenutused.

Süüdistuse, nagu oleksin ma rikkunud allikakriitika püha printsiipi, lükkan ma kaljukindlalt tagasi. Suvekooli taotlus oli tutvustada ja anda õppurite käsutusse vahendeid, mille abil tõhusalt allikakriitikaga tegelda, nagu võib näha ka eespool toodud tagasisidest. Minu taotlus ei olnud asuda toetama üht või teist poolt, vaid toetada hoopis viisakat debatti, mis, ma pean siiski tunnistama, ei tulnud alati emotsionaalse õhustiku tõttu välja.

Kogu see olukord on kahetsemist väärt, eriti kui pidada silmas loodud lõhestavat keskkonda ja võimalikku kriitiliselt uute teadmise omandamise kogemust, mis mõnel osavõtjal jäi saamata.


Gregory Simons on Uppsala Ülikooli Venemaa ja Euraasia uuringute instituudi abiprofessor