Kaitseliit

FOTO: ANTS LIIGUS / PRNPM/EMF

Olukorras, kus transatlantiline julgeolek mureneb, on meie valikuvõimalused ebaatraktiivsed, kirjutab BNSi kolumnis Briti ajakirjanik Edward Lucas. 

Viimasel ajal nähakse uue probleemina lääne raskusi suhetes Venemaaga. See on väga levinud ja ärritav viga. Tegelikult on Kremli revisionismi ja pahategude pärast muret tuntud alates 1990. aastatest. Teine viga on eeldada, et Donald Trumpi üllatusvõit 2016. aastal õõnestas seni kindlatel alustel püsinud Euroopa julgeolekukorraldust.    

Tõsi, USA presidendi läbimõtlemata märkused võivad paista ärevust tekitavalt asjatundmatud: «NATO on sama halb kui NAFTA»; «Euroopa Liit loodi selleks, et Ühendriikidelt raha koorida.» Kahepoolse kohtumise lähenedes Vladimir Putiniga ei ole ta välistanud Krimmi Venemaa-poolse annekteerimise tunnustamist. Pealtnäha kaalub ta USA vägede väljaviimist Saksamaalt.

Uus on mure ulatus, mitte mureallikad. 2009. aasta 16. juulil, üheksa aastat enne Trumpi-Putini kohtumist Helsingis, kirjutasid Nõukogude Liidu vangistusest pääsenud riikide atlantitsistlikult meelestatud avaliku elu tegelased avaliku kirja Barack Obama valitsusele, väljendades sügavaid hirme seoses Atlandi-üleste julgeolekusuhetega. See oli pikk, siiras ja sõnaselge. Allakirjutanute seas oli kuus endist presidenti, endisi välisministreid, üks ekspeaminister ja teisi raskekaallasi. (Algatuse organiseeris USA eruametnik Ron Asmus ja selle tekst oli – täielik omaksvõtt – osaliselt minu koostatud).

Kirjas rõhutati Euroopas suurenevat skepsist Atlandi liidu väärtuslikkuse suhtes, Iraagi sõja ja aasta varem puhkenud finantskriisi õõnestavat poliitilist mõju avalikkuse usaldusele ja tõsteti esile kogenud vestluspartnerite kaotust. Kõige rohkem muretsesid allakirjutanud Kremli ja USA nõrga reaktsiooni pärast tema käitumisele. Kuigi nad tervitasid viisakalt Obama valitsuse «taaskäivitust» (läbikukkunud diplomaatiline trikk 2009. aasta märtsis), märkisid nad, et Venemaa on vähemalt nende piirkonnas «revisionistlik võim».

Ta vaidlustab meie nõudeid oma ajaloolistele kogemustele ja surub peale oma privilegeeritud positsiooni meie julgeolekualaste valikute kujundamises. Samuti kasutab ta avalikke ja varjatud majandussõja meetmeid, mis ulatuvad energiablokaadidest ja poliitiliselt motiveeritud investeeringutest altkäemaksu ja meediaga manipuleerimiseni, et edendada oma huve ja esitada väljakutse meie transatlantilisele orientatsioonile.

Nad kutsusid administratsiooni hoiduma kahepoolsetest kokkulepetest Venemaaga üle liitlaste peade, kinni pidama ühistest väärtustest ja kohtlema ELi strateegilise partnerina.

Tagantjärele vaadates alahinnati kirjas probleemi suurust. Meie julgeolek oli hapram, kui me ette kujutasime. Ohud olid suuremad. Me oleksime pidanud tegema rohkem ja varem.

Obama valitsus lükkas selle targa ja ettenägeva kirja kõrvale kui paanikat tekitava, tänamatu ja kasutu ning ignoreeris uhkeldavalt selle soovitusi. Mis veelgi halvem, vaid kaks kuud hiljem tühistas USA valitsus järsult kavandatud raketitõrjeprojekti. Tšehhi ja Poola poliitikuid, kes olid selle plaani toetamisse investeerinud olulist poliitilist kapitali, informeeriti järsult ja hilinenult. Kannapööre tehti teatavaks 17. septembril, Nõukogude Liidu sissetungi aastapäeval Poolasse. Hämmastaval moel ei paistnud administratsiooni arvatavad Euroopa eksperdid teadvat selle kuupäeva saatuslikku tähtsust.

Tagantjärele vaadates alahinnati kirjas probleemi suurust. Meie julgeolek oli hapram, kui me ette kujutasime. Ohud olid suuremad. Me oleksime pidanud tegema rohkem ja varem.

Näiteid on ohtralt. Vähesed nägid toona ette seda, kui kiiresti ja kaugeleulatuvalt arenevad Kremli taktikad, ja seda, kuidas neid 2014. aastal Ukrainas avalikult ning alates 2016. aastast Läänes salaja käiku hakatakse laskma. Takistused ja nääklemised, mis hukutasid transatlantilise kaubandus- ja investeerimispartnerluse (TTIP), tunduvad praegu tähtsusetute ja vabandusi otsivatena. Aastatepikkused madalad ja halvasti suunatud kaitsekulutused süvendasid härra Trumpi uskumust, et Euroopa liitlased on muidusööjad.

Olukorras, kus transatlantiline julgeolek mureneb, on valikuvõimalused ebaatraktiivsed. Valmistuda kaitselahinguks? Alustada tööd kuluka ja riskantse Ameerika-järgse tuleviku kallal? Me peaksime mõtisklema selle üle, kuidas paistavad meie teod neile (kui neid siis veel üldse järel on), kes kannavad atlantitsistide tõrvikut üheksa aasta pärast.


Edward Lucas on rahvusvaheliselt edukate raamatute «Uus külm sõda» ja «Pettus» autor ja ajakirjanik. Ta töötab Varssavis ja Washingtonis tegutseva mõttekoja Center for European Policy Analysis (CEPA) asepresidendina.