:format(webp)/nginx/o/2015/03/29/3915441t1h6825.jpg)
Neljapäeval Euroopa Parlamendis hääletusele tuleva digitaalse ühisturu autoriõiguse muudetustepaketi artiklis 13 kirjeldatud masintsensuuril on kindlasti oma lummavus tehnoloogilise lahendusena igiammusele infoühiskonna probleemile. Siiski on vastav tehnoloogia alles lapsekingades, probleemiks on nn valepositiivsete hulk, selliste süsteemide põhimõtteline läbipaistmatus ning tsensuurimasina otsuse ennustamatus netikasutaja jaoks, kirjutab Internet Society Estonia juhatuse liige Märt Põder.
Euroopa Liidus on juba pikemat aega küpsenud plaan Interneti ulatuslikuks ja automaatseks tsenseerimiseks. Plaan ulatub agasi 2000ndate lõppu, mil ACTA-leppe raames sooviti meediaettevõtete toel seada sisse Interneti teenusepakkujate vastutus kasutajate üleslaaditud sisu eest. Riikidevahelise kaubanduslepinguna sündinud «võltsimisvastase leppe» lükkas pärast ulatuslikke proteste 2012. aastal tagasi Euroopa Parlament.
Erinevalt toonasest tuleb algatus tsensuuriks seekord otse Euroopa Komisjonilt, tülikas autoriõiguse politsei roll tahetakse delegeerida automaatsetele tsensuurirobotitele ning parlament on taas olukorras, kus ta peab tõestama oma võimet tõsta üldsuse huvid ettepoole suurettevõtete omadest.
Kuna tsensuurirobotid peaks hakkama tööle nii kasutajate üleslaaditava teksti-, audio- kui ka videomaterjali kallal ning filtreerima illegaalse sisu välja juba enne avaldamist, siis on äärmiselt keeruline tagada sellise lahenduse vastavust sõnavabaduse põhimõtetele.
Neljapäeval Euroopa Parlamendis hääletusele tuleva digitaalse ühisturu autoriõiguse muudetustepaketi artiklis 13 kirjeldatud masintsensuuril on kindlasti oma lummavus tehnoloogilise lahendusena igiammusele infoühiskonna probleemile. Siiski on vastav tehnoloogia alles lapsekingades, probleemiks on nn valepositiivsete hulk, selliste süsteemide põhimõtteline läbipaistmatus ning tsensuurimasina otsuse ennustamatus netikasutaja jaoks.
Kuna tsensuurirobotid peaks hakkama tööle nii kasutajate üleslaaditava teksti-, audio- kui ka videomaterjali kallal ning filtreerima illegaalse sisu välja juba enne avaldamist, siis on äärmiselt keeruline tagada sellise lahenduse vastavust sõnavabaduse põhimõtetele. Ka suudavad vastavat tehnoloogiat reaalseks kasutuseks infosüsteemides pakkuda üksnes mõned ühendriikide suurettevõtted.
Ühendriikide ettevõtete piloteeritavate teenuste kasutuselevõtt Euroopa kogu digitaalse avalikkuse toimetusliku pudelikaelana on juba iseenesest oht Euroopa sõltumatusele, kuid muudatuspaketi artikliga 13 plaanitakse ühtlasi seniste õiguspõhimõtete ümberkorraldamist nii, et teenusepakkuja vastutavaks kasutaja üleslaaditud sisu eest. See kõik on ajanud tagajalgadele nii kodanikuühiskonna kui tehnoloogiaeksperdid ning kui Euroopa Parlament neljapäevasel hääletusel muudatustepaketti täiendusteks ei ava, siis ähvardab kogu digitaalse ühisturu autoriõiguse direktiivi ACTA-leppe saatus.
Artikli 13 tsensuurimasinate võrdlemine suurejooneliselt läbi kukkunud ACTA-leppega pole siiani olnud kuigi menukas. Üleslaadimiste eelkontrolli vastased on lootnud, et masintsensuuri siiski ei tule. Võrdlus ACTA-leppega on neile viimane õlekõrs, millele ei ole soovitud ennatlikult apelleerida. Preventiivse filtreerimise pooldajad aga pelgavad, et kui neid kaht lähemalt vaadata, siis on võrdluseks küllaldaselt alust ning see meenutab omakorda valusalt meeleavaldusi, mis jõudsid kuus aastat tagasi ka Eesti tänavatele.
Peamine ACTA-leppe vastane argument oli, et võltsimisvastase kaubandusleppe kolme eri punkti koosmõjul oleks Interneti teenusepakkujatel tekkinud «tugev motivatsioon» kasutajate üleslaaditava materjali tsenseerimiseks. Pärast pikki ja esialgu tulutuid vaidlusi ning nende tulemuseks olnud tänavaproteste lükkas Euroopa Parlament 478 poolt- ja 39 vastuhäälega Internetti ohustanud leppe tagasi.
Peamine erinevus ACTA-leppest seisneb tehnoloogia arengu poolt tekitatud lootuses lükata vastutus tsenseerimise eest masinate kaela.
2012. aastal peideti tsensuur seadusepügalatesse, millega taheti kaotada teenusepakkuja kui neutraalse vahendaja roll, seada sisse kriminaalvastutus autoriõiguse rikkumiste eest ja kehtestada kohustus teenusepakkujate täiendavaks koostööks autoriõiguste omajatega. Praegu tahavad aga ühtviisi nii Euroopa Komisjoni, EL Nõukogu kui Euroopa Parlamendi variandid plaanitavast direktiivist teha oma artikliga 13 täpselt samasuguse tsensuuri vältimatuks kõigile teenusepakkujatele, kes võimaldavad kasutajatel laadida üles suures koguses materjale, mis võivad olla autoriõigusega kaitstud.
Peamine erinevus ACTA-leppest seisneb tehnoloogia arengu poolt tekitatud lootuses lükata vastutus tsenseerimise eest masinate kaela. Artikkel 13 on ka mõnevõrra kitsama ulatusega, sest puudutab «infoühiskonna teenusepakkujaid» ning jätab kõrvale Interneti-ühenduse pakkujad ning oletatavasti ka puhtakujulised serveri- või hostinguteenuse pakkujad.
Ühine on aga soov leida «tõhusaid meetmeid» Internetis leviva «ebaseadusliku veebisisu» vastu ning taas tahetakse panna vastutama Interneti teenusepakkujad. Täpselt nagu ACTA-leppe puhul soovitakse seda teha suurettevõtete huvidest lähtuvalt ning pigistades kinni silma põhiõiguste riivete suhtes.
Tsensuurimasinate vastuolu kehtiva õigusega on olnud muudatustepaketi aruteludes oluline teema. Masintsensuuri on korduvalt tagasi lükanud Euroopa Parlamendi komisjonid ja see hääletati välja ka parlamendi enda autoriõiguse reformikavast, mis laiapõhjalise toetusega vastu võeti. Preventiivse tsensuuriga kaasneva ilmse väljendusvabaduse riive tõttu on nende vastu sõna võtnud nii teadusasutused kui ka inimõiguslased ning isegi parlamendi enda uuringute teenistus.
Autoriõiguse muudatustepaketi eest vastutanud õiguskomisjon otsustas direktiivi raportöör Axel Vossi survel siiski häältega 15 poolt ja 10 vastu automaattsensuuri toetada. Neljapäevane hääletus on Euroopa Parlamendi viimane võimalus oma nägu päästa ning teha muudatustepaketti põhimõttelisi täiendusi, kasutamata protseduuriväliseid samme. Nagu juhtus ACTA-leppegi puhul on artikkel 13 toonud kaasa kirjadetormi europarlamendi suunal, kampaaniad Interneti kaitseks ja meemide hävitamise vastu ning hulganisti avalikke pöördumisi, sh ka Eesti inimõiguslastelt , ettevõtjatelt, teadlastelt ja infoühiskonna organisatsioonidelt. Läinud nädalal toimusid tänavameeleavaldused Poolas, Rootsis, Saksamaal, Portugalis, Hollandis ja Tšehhis. Eesti eurosaadikute vastustest kirjadele nähtub, et enamik ei poolda tsensuurimasinaid ning on hääletamas infovabaduse säilimise poolt, samas on ootamatult segaseid sõnumeid andnud Indrek Tarand ning muret teeb ka omal ajal tingimisi ACTA-leppe vastu hääletanud Tunne Kelami vaikimine. Üldiselt palistab autoriõiguse muudatustepaketi arutelu samasugune tehnoloogiline kirjaoskamatus nagu ACTA-leppe puhulgi. Seejuures on algoritmimise filtreerimise probleemidest teadlikumad noorema põlvkonna poliitikud pigem tsensuurimasinate vastu ning uudset preventiivtsensuuri näivad vastuoluliselt toetavat tehnoloogia suhtes skeptilisemad konservatiivid, kellelt võiks tavalisel puhul eeldada siiski ka umbusku juurdunud õiguspõhimõtete ümberpööramise suhtes.
Raske öelda, kas sellise hoiaku üheks põhjuseks võib olla tüdimus lõpututest aruteludest sotsiaal- ja kodanikumeedias ning soov tõepoolest vabale Internetile tema enda vahenditega ots peale teha. Infoühiskonna vaatepunktist paistab igatahes taotlus delegeerida sõnavabaduse hävitamine digikeskkonnas enda asemel süümepiinadest vabadele robotjuristidele samas kategoorias genotsiidile kaasa aidanute vabandusega, et nemad ainult täitsid käsku.
Ajalugu näib aga korduvat ka ACTA-leppe debattide ajal peaministrina tähelepanu keskpunkti sattunud Andrus Ansipi jaoks, kes on asunud Euroopa Komisjoni digitaalse ühisturu asepresidendina reklaamima Ühendriikide ettevõtete üleslaadimisfiltreid ning nimetab Youtube'i tsensuurimasinat «hiiglaslikuks sammuks võitluses piraatlusega».
Valepositiivsete vastuste hulk sisu analüüsimisel ja filtreerimisel tundub ärihuvide vaatevinklist ilmselt väike kahju, millega võib vajadusel leppida. Lisaks Youtube'i omanikust Google'i ja teiste ühendriikide ettevõtete tugevale lobisurvele oma toodete piloteerimiseks tekitab ihaluse tsensuuri järele ka riikide ja valitsuste üha süvenev viibimine nn infosõja olukorras. Nii pannakse nagu ACTA-gi puhul ühte patta kõik «alates terroristlikust veebisisust, vihkamisele ja vägivallale õhutamisest, laste seksuaalsest kuritarvitamisest ja võltsitud toodetest kuni autoriõiguste rikkumiseni» ning vähemalt sõnades soovitakse preventiivse automaattsensuuri abil võidelda nendesamade põhiõiguste eest, mida algoritmilise filtreerimise vahendid tegelikult riivavad.
Euroopa Kohus on juba 2011. aastal otsustanud, et Interneti teenusepakkujatele masintsensuuri kohustuslikuks tegemine on vastuolus Euroopa õigusega, sest riivab oluliselt väljendus- ja ettevõtlusvabadust ning eraelu puutumatust. Vastuolu vältimiseks põhiõiguste harta, e-äri direktiivi jt dokumentidega on direktiivi artikli 13 sõnastus hakanud võtma ACTA-leppest tuntud kuju, kus masintsensuuri otseselt kohustuslikuks ei tehta, kuid muudetakse see teenusepakkujate jaoks vältimatuks artikli eri punktide koosmõju kaudu.
Jättes kõrvale Ansipi ülioptimistliku hinnangu selle kohta, kui palju kohustuslikud üleslaadimisfiltrid teenusepakkujatele ja platvormidele maksma läheks, on veebisisu üldine ja automatiseeritud eeltsensuur oma olemuselt vastuolus põhiõigustega ning selle pärssiv mõju loome- ja sõnavabadusele on tugev ning vältimatu. Valepositiivsete alla satub materjali alates kassivideotest ja valitsuste endi poolt avaldatud materjalidest kuni paroodiateni ja sõjakuritegude, inimõiguste rikkumiste jmt dokumentatsioonini.
Kuna tsensuurimasinate otsused pole läbipaistvad ega ka päriselt ennustatavad, siis puudub kasutajatel selgus, kas nende loodud sisu avaldub või mitte. Juba see ebakindlus on pärssiv ja põhjustab enesetsensuuri tõusu. Ent kel on vähegi kogemusi mõne suure veebiplatvormi tehnilise otsuse vaidlustamisega, see teab, et argumenteerimine asjaolusid ja kohalikke tavasid-seadusi mitte tundva ning enamasti ka kohalikku keelt mitte oskava operaatoriga on niivõrd tülikas, et see võetakse ette üksnes äärmise vajaduse korral ning selle edukus pole kunagi garanteeritud.
Kuna tsensuurimasinate otsused pole läbipaistvad ega ka päriselt ennustatavad, siis puudub kasutajatel selgus, kas nende loodud sisu avaldub või mitte.
Infosõja küsimustega igapäevaselt tegelev Euroopa Komisjon teab hästi, et soovimatu sisu puhul on oluline selle võimalikult kiire eemaldamine ja räägitakse platvormide kohustusest valitsuste-poolsetele sisu eemaldamise nõuetele vastata tunni jooksul. Samavõrd on avaldamise jäämine masintsensori taha probleemiks kõigile teistele, sj mitte ainult kasutajatele, vaid ka neile teenuseid pakkuvatele ettevõtetele.
Digitaalse ühisturu autoriõiguse muudatustepaketi vastu tekkinud äärmiselt lai koalitsioon muidu ebatõenäolistest partneritest ning kui parlament silma probleemide ees kinni pigistab ning omalt poolt Euroopa Komisjoni ja osade EL liikmesriikide valitsuste naiivselt totalitaristlikke unelmaid toetama asub, siis võib oodata üksnes protestide süvenemist ning inimeste niigi hapra usalduse murenemist Euroopa Liidu vastu.
Tsensuurimasinad peaks hakkama tööle nii teksti-, audio- kui videomaterjali kallal, tähendab see totaalset eeltsensuuri — teenus, mida suudavad seni vaid tingimisi pakkuda mõned Ühendriikide suurettevõtted. Loomulikult soovivad nad selle pealt eelkõige teenida ning see tähedab, et meist kõigist — nii netikasutajatest kui neile teenuseid pakkuvatest platvormidest — saavad kohustuslikus korras nende suurettevõtete kliendid. Nende soovis ja võimekuses asendada erapooletu kohtuvõim samaväärse robotiga on aga põhjust enam kui kahelda.
/nginx/o/2024/03/07/15932164t1h91d3.jpg)