/nginx/o/2018/07/02/7932428t1h3163.jpg)
Mu kaheksanda klassi lõppedes otsustasid minu vanemad kolida Inglismaale, kus ma praegugi elan ja õpin. Immigrandina olen saanud elu tunda pisut teistsugusest küljest, mõningaid sarnasusi saaks välja tuua ka näiteks Eestis elavate eestivenelastega, kirjutab üliõpilane Igor Ahmedov.
Eesti keel ei ole ka mulle emakeel, minu vanavanemad on ajalooliselt pärit Raja vallast, mis asub praegu Venemaal.
Ma ei tahaks tegelikult terminit eestivenelased üldse kasutada. See nimelt ei tähenda mitte midagi. Kes nad on? Kas muinasajast saati Eesti maadel elavad vene keele kandjad? Kas Venemaa kodanikud? Kas kõik vene emakeelega elanikud? Mis juhtub ukrainlaste, grusiinide ja muude rahvustega, kes Eestis elavad? Või siis kõik, kes siia Nõukogude ajal toodi, mis jätab välja Peipsi järve kaldal elavad inimesed.
Igatahes, välismaale kolides need terminid muutuvad ja inimesed ise otsustavad, kus nende truudus jääb. Mul oli samamoodi – kui minult rahvuse kohta küsiti, vastasin esimesed paar aastat välismaal elades, et olen venelane. Aga midagi muutus – kas sain vanemaks või olin lihtsalt pikka aega vene kultuuri mõjusfäärist väljaspool olnud, ent sain aru, et mingi venelane ma küll ei ole.
Üks asi, mida ma Inglismaal ei teinud, oli vene keelt kõnelevate sõprade-tuttavate otsimine. Siin on tegelikult päris palju Baltimaadest pärit migrante, kelle emakeel on vene keel. Inglastega sõbrustades õppisin aga inglise keele kiiremini ja paremini ära, õppisin tundma ka Inglismaa kultuuri.
Just sellest tahangi rääkida – sõprusest kui tõelisest integratsiooni allikast. Otsustasin vahepeal, et tuleb Eestis ajateenistuses ära käia. Seal sain rohkem võimalusi eesti keelt praktiseerida ja Eesti kultuuri tundma õppida. Vene meedias kirjutatakse tihti, et eestlased on russofoobid, kes keelavad vene keeles rääkida. Ajateenistuse ajal tuli aga ette ainult üks situatsioon, kus nooremallohvitser proovis keelata vabal ajal vene keeles rääkimist. Kui olin talle selgitanud, et eesti keeles pean rääkima ainult nii-öelda tööajal ja vabal ajal võin rääkida kas või hiina keeles, sel teemal konflikte rohkem ei tekkinud.
Paljud noored meie kaitseväes ei valda tegelikult piisaval tasemel eesti keelt, et oma teenistusülesandeid täita. Seega, kui riik tahab, et neil oleks kuuluvustunne, siis võiks ajateenistuse ajal pakkuda näiteks eesti keele tunde. Sest kaitseväes venelasi pole, kõik on Eesti kodanikud.
Vene meedias kirjutatakse tihti, et eestlased on russofoobid, kes keelavad vene keeles rääkida. Ajateenistuse ajal tuli aga ette ainult üks situatsioon, kus nooremallohvitser proovis keelata vabal ajal vene keeles rääkimist.
Ajateenistus oli minu elus ausalt öelda esimene kogemus, kus eesti ja vene keelt kõnelevad noored said jagada aega ja ruumi – elada koos, teenida koos ja õppida teineteisest aru saama. Mina näiteks tahaksin, et Eestis kaoksid vene õppekeelega koolid ära. Seejuures eeldan aga, et need, kelle emakeeleks on vene keel, saavad koolis ikkagi kvaliteetset vene keele õpet. Lihtsalt kui eesti ja vene emakeelega noored käivad koos eestikeelses koolis, saavad nad koos aega veeta ja nende suhtumine teineteisesse hakkab muutuma.
Eesti keelt emakeelena kõnelevad noored on tegelikult väga lahked ja tahavad uusi tutvusi vene- või muukeelse noorte seast. Vene keelt emakeelena kõnelevad noored tahavad seda minu kogemuse põhjal vähem. Sedasama täheldasin ka Inglismaal ülikoolis. Siin eesti- ja vene keelt emakeelena kõnelevate, kuid Eesti kodakondsusega noorte vahel tüli ei teki, sest meid on nii vähe ja me peame kokku hoidma. Need, kellel eesti keel parem, aitavad lahkelt neid, kellel see nii hea ei ole.
Mõni lugeja ilmselt tahaks nüüd öelda, et sul, kes sa välismaal elad, on lihtne rääkida, mis kodumaal valesti. Aga tule ela siin, siis hakkab linnuke teistpidi laulma. Olen aga seda meelt, et selleks, et Eestis midagi muutuks, peab muutuma meie avalik ruum – on vaja kohti, kus erineva keele esindajad ja rahvused võiksid teineteisega kokku saada ja üksteist tundma õppida. Praegu kokkupuutumise kohti väga ei ole.