/nginx/o/2018/07/04/7936139t1h491e.jpg)
Et sisserändaja jääb Rootsis ka peale mitmendat põlvkonda «kuradi pagulaseks», kellele selja tagant «Sõida koju!» hüütakse, on osaliselt tõsi. Nende olukord ei erine eestivenelaste omast, kirjutab arvamusportaali Rootsis elav kolumnist Kristiina Baum.
Sarnaselt Eestiga kerkib Rootsis aeg-ajalt pinnale arutelu, kes tohib end rootslaseks kutsuda ja kes mitte ning mis tingimustel. Eestis on laias laastus asi paigas: sõltuvalt päritolust, aktsendist ja nahavärvist oled kas eestlane, venelane, pagulane või keegi muu. Kaheti tõlgendamist ja vahepealset varianti pole. Rootsis on asi mitmetahulisem.
Võtame näiteks Rootsi jalgpallikoondise mängija number 21. Ta on sünnijärgselt Rootsi kodanik, Örebros sündinud ja kasvanud, koolis käinud, seal keele ning jalgpallioskused omandnud. Sa mõtled, et milles küsimus, selge see, et rootsi poiss. Kui sa aga saaksid teada, mis ta nimi on ja kuidas ta välja näeb, ei oleks sa endas enam nii kindel.
Tema nimi on Jimmy Durmaz, tal on tõmmu nahk ja pikk habe ning tema ema ja isa on sisserändajad. See sama Rootsi väikelinnas kasvanud Rootsi kodakondsuse ja rootsi keeleoskusega inimene, kes armastab oma kodumaad, kes on panustanud riigi rahvusvahelisse edusse ja kuulsusesse ning kasvatab oma lapsi rootsi vaimus, on samal ajal teise põlvkonna sisserändaja, kel puudub põlisrahvale omane etniline päritolu ning välised tunnused.
Just see on olnud Rootsis viimasel nädalal aruteluks jalgpalli maailmameistrivõistluse kõrval – on ammu aeg lõpetada rahva sildistamine nendeks ja meieks, omaks ja võõraks, rootslaseks ja sisserändajaks.
Saksa ja Rootsi vahel on käimas otsustav mäng. Kui Jimmy Durmaz matši teise poole lõpus väljakule tuleb, teeb ta paarkümmend minutit hiljem vea, mille järgi Saksamaa vabalöögi teenib. Ja nii lendab 95. mänguminutil, kui lõpuvileni oli jäänud veel loetud sekundid, pall rootslaste väravasse ja mäng kaotatakse. Pettumus pole suur ainult mängijatel ja fännidel, vaid ka neil kolmel miljonil rootslasel, kes võistlust televahendusel jälgivad. Minutid hiljem hakkavad Durmaze Instagrami kontole laekuma kommentaarid stiilis «Sõida koju», «Pöe oma ISISe habe maha», «Mis sa rotsadega koos mängid, sa pole ju üks neist». Teisalt avaldavad väga paljud toetust ja kokku laekub ligi tunni ajaga 3000 kommentaari, millest paarkümmend on väga halvustavad, rassistliku või ähvardava sisuga.
/nginx/o/2018/07/04/7936090t1hf1ef.jpg)
Et sisserändaja jääb Rootsis ka peale mitmendat põlvkonda «kuradi pagulaseks», kellele selja tagant «Sõida koju!» hüütakse, on osaliselt tõsi. Nende olukord ei erine eestivenelaste omast. Ka on Zlatan Ibrahimović öelnud, et ta on jõudnud karjääris nii kaugele tänu sellele, et ta on Rootsi mänguväljakutel pidanud end teistest rohkem tõestama. Et ta on pidanud õiguse end rootslaseks nimetada kätte võitlema ja välja teenima, midagi, mis heledanahalistele ja «-son»-lõpuga nimelistele iseenesestmõistetav.
Iga rassismihõnguline, võõraviha täis või teisi rahvusi halvustav avaldus leiab mitmel viisil ja tugevat negatiivset vastukaja.
Kuigi Eesti ja Rootsi peavad mõlemad integratsiooniteemaga tegelema, seisneb minu jaoks erinevus suhtumises. Ma ei näe, et Eesti oleks midagi olulist eestlaste ja venelaste ühendamiseks ära teinud. Kui, siis ehk venekeelse ETV+ loomise läbi ulatanud käe, aga rahva suhtumisega eraldi tööd ei tehta. Rootsis on vastupidi. Iga rassismihõnguline, võõraviha täis või teisi rahvusi halvustav avaldus leiab mitmel viisil ja tugevat negatiivset vastukaja. Nagu ka aastatagune terrorismirünnak Stockholmi kesklinnas, ühendas Durmaze juhtum rahvast ja pani nad seljad vastamisi toetust ja armastust avaldama.
Rootsi rahvusmeeskond alustas järgmist treeningpäeva ühise avaldusega, mille lõpus meeskond «F*ck rassism!» hõikasid. Rootsi jalgpalliliit esitas netis vihaõhutamise eest politseisse süüdistuse ning põhjendas tegu sellega, et nad ei soovi vaikivat, vaid teadlikku ühiskonda. Me võidame meeskonnana ja kaotame meeskonnana, me ei lepi sellega, et ühe liikme vastu suunatakse isiklik viha ja raev, jätkas liidu esimees. Ja lisas, et kellelegi ei jäänud märkamata, kui palju toetust ja armastust inimesed Durmazele ja meeskonnale neti teel on avaldanud.
:format(webp)/nginx/o/2018/07/04/7936087t1h489a.jpg)
Toetust näitas ka spordiminister Annika Strandhäll, kes päeval, mil Rootsi Mehhiko vastu mängis, tuli riigikokku kollase vutisärgiga, millel ilutses number 21.
Mittetulundusühing Locker Room Talk Sverige, kelle saadik Durmaz alates mullu oktoobrist on, tegeleb spordis laialt levinud macho-kultuuri õõnestamisega, soolise võrdõiguslikkusega ning sportlastes üksteise vastu sõbralikuma suhtumise kultiveerimisega. Ühing otsustas mõned päevad hiljem korraldada Stockholmi südalinnas manifesti «Backa Durmaz» ( eesti keeles «Toeta Durmazst»). Esialgse toimumispaiga hindas politsei ohutuse seisukohast kõlbmatuks, kuna piirkond on ajutiselt ehitusala. Rahvakogunemine soovitati teha seal lähedal asuvas kaunis Kungsträdgårdenis. Ühingu mure oli aga, et esimese väljaku rent läinuks 24 eurot maksma, teise 11 500 eurot. Enne kui jalgpalliliit rahastamise enda peale tahtis võtta, jõudis linn teatada, et ta nii olulise manifesti eest ühingult raha ei kasseerigi.
Rootsis on valimisaasta ning juhtunust lõikavad kasu nii paremäärmuslased kui ka poliitikud. Arvatakse koguni, et väheste negatiivsete kommentaaride esiletõstmine nii kodumaises kui ka välismaises meedias teenib teatud poliitiliste jõudude huve, kuna nii maalitakse Rootsist mustem pilt kui muidu: sisserändajavaenulik ja rassistlik. Seda enam, et Twitteri-kontod, millelt kõige räigemad kommentaarid tulid, on nüüdseks kustutatud, olid vaid paari säutsu ja järgijaga ning loodi ilmselt vaid meediale peibutuseks, kes selle analüüsimata alla neelas.
Siin mitmendat põlvkonda sündinud, pangalaenu võtnud, makse maksvad, terve elu end tõestada proovivad ning sisse sulanduda rootslased peavad lihtsalt rohkem vaeva nägema, et neid teistega võrdselt koheldaks.
Nii jõudis ka Keskpartei esinaine Annie Lööf teatada, et Rootsi tuleb rassistidelt ja vihaõhutajatelt tagasi võtta. Nendelt, kes mürgitavad ühiskonda ja teevad riigile häbi, täpsustas ta oma Twitteri kontol.
Somaalia päritolu Rootsi ajakirjanik Bilan Osman on aga veendunud, et nähtust ei saa üksikute netitrollide arvele kirjutada, vaid seda on kogenud paljud sisserändajad. Kuskil pinna all on see olemas: võõraviha, mille käivitavad etniliselt teistmoodi välistunnused nagu tõmmu nahk, ja mitte rootsipärane nimi. Siin mitmendat põlvkonda sündinud, pangalaenu võtnud, makse maksvad, terve elu end tõestada proovivad ning sisse sulanduda rootslased peavad lihtsalt rohkem vaeva nägema, et neid teistega võrdselt koheldaks.
Mul on igatahes vedanud, et minu lapsed kasvavad üles Rootsis – ühiskonnas, mis demonstreerib ühiselt, et rassismi ja võõraviha ei saa kuidagi heaks kiita.
Kristiina Baum töötab Rootsis täiskasvanute keeleõpetajana. Eestis on ta keeletunde andnud põhikooli õpilastele. Rootsiga on ta tihedalt seotud 1991. aastast alates. Samuti on ta üle kümne aasta töötanud ajakirjanduses, eeskätt raadiokanalites, nagu näiteks Kuku, Vikerraadio, Tartu Pereraadio, aga ka Lidingö raadio Rootsis. Veel on ta kaks aastat tegutsenud reporterina maakonnaajalehes Sakala. Hariduselt on ta bioloog.
:format(webp)/nginx/o/2017/08/18/7003663t1h86f4.jpg)