Kolumnist Ivan Makarov.

FOTO: Erik Prozes / Postimees

Poliitprostitutsiooni põhiline erinevus prostitutsioonist seisneb selles, et kui prostituudid müüvad omaenda keha, siis poliitikud müüvad teiste inimeste elu, kirjutab arvamusportaali kolumnist Ivan Makarov.

Kui ma nägin lehes Venemaa lipuvärvidega ehitud Deniss Boroditši nägu, Vene lipp õlal, siis ei kutsunud see minus esile toda jahmatust, mida väljendasid paljud kommenteerijad – häiris aga küll, nagu märkis riigikogu esimees Eiki Nestor.

Kauaaegse riigikogulase ja eriti nüüdse reformierakondlase seisus kohustaks mitte ehtima end selle riigi sulgedega, kes sai õiguse korraldada mundial'i korruptsionääri Joseph «Sepp» Blatteri abiga ja kasutab seda oma propaganda huvides.

Paraku ülejooksikud ongi üks ebausaldusväärne inimkiht, kellele ei saa loota, keda ei saa mitte kunagi lõpuni usaldada.

Kui Eesti koos paljude teiste riikidega on mõistnud Venemaa rahvusvahelist õigust eirava agressiivse poliitika hukka, siis ei ole meie riigitegelasele kohane võõbata end sellisel moel. Venemaa jalgpalluritele kaasaelamiseks ei pea muutma oma poliitilist värvust.

Paraku ülejooksikud ongi üks ebausaldusväärne inimkiht, kellele ei saa loota, keda ei saa mitte kunagi lõpuni usaldada.

Boroditš hülgas mõned aastad tagasi Keskerakonna Reformierakonna kasuks ja oravapartei juhid ignoreerisid seaduspärasust, mille kohaselt inimene, kes juba on ükskord «omasid» reetnud, teeb seda tõenäoliselt ka edaspidi.

Nii juhtuski: see, kuidas Boroditš käitus siis, kui opositsioon püüdis asja eest umbusaldada Tallinna linnapead Taavi Aasa, oligi juba omakorda reformarite altvedamine. Ja nüüd, justnagu tasuks osutatud poliitilise teene eest, valitakse Boroditš Tallinna Linnatranspordi ASi juhtima.

Tulebki nii välja, et Boroditš on Reformierakonna koosseisus Keskerakonnale kasulik, nagu Yana Toom on kasulik Ühtsele Venemaale europarlamendi saadikuna.

Lõdvad reeglid poliitikute üleostmises

Ülejooksikute teeneid hinnatakse Eestis kõrgelt. Aivar Riisalu hüppas poliitiku kutsumust naeruvääristades Keskerakonnast toonasesse Isamaa ja Res Publica Liitu ning siis tagasi, maandudes täpselt abilinnapea kohale.

Mõni aasta tagasi jooksis sotside leerist Keskerakonda üle Vadim Belobrovtsev, kes sai tänu sellele samuti abilinnapeaks. Ja seda ajal, kui paljud tegusad ja parteile truud keskerakondlased ootavad aastaid oma võimalust, kuid see mängitakse ülejooksikute kätte.

Kui keegi nüüd ütleb, et ka Winston Churchill on parteisid vahetanud, siis tekib kuhjaga põnevaid võrdlusmomente: Churchill – Riisalu, Churchill – Boroditš, Churchill – Kross jne.  

On ülearune küsida, mis on reeturi palk Eesti demokraatia mudelis: see on korralike inimeste omast alati märksa suurem. Valehäbita tegelased meelitavad rahvalt hääled välja ja siis kauplevad nendega, taotledes endale hüvesid ja portfelle vastutasuks poolte vahetamise eest.

Kui jalgpallimaailmas kehtivad üsna ranged reeglid mängijate ülesostmise ja edasimüümise vallas ning need ülesostmised ei toimu maksumaksja rahaga, siis Eesti poliitlehmadega kauplemises on mängus petetud valijate rahaga tagatud hüved ja ainsateks regulaatoriteks on südametunnistus ja sündsuse tunne, kuid need on aastakümneid kujunevat maailmavaadet hoobilt muutvatel poliitikutel rudimentaarsed.

Poliitprostituudid müüvad teiste inimeste elu

Meil on korduvalt olnud juttu prostitutsiooni seadustamise võimalikkusest eesmärgiga reguleerida seda reaalselt eksisteerivat nähtust, hoolitseda tegevprostituutide tervise ja turvalisuse eest. Kui riik ei soovi oma käsi määrida, siis sellega tegelevad kupeldajad.

Poliitprostitutsiooni reguleerida ei ole võimalik, kuna meil on vaba maa: iga rahvaasemik võib kaubelda rahvalt hangitud mandaadiga, saades sealjuures hõlptulu. Erakonnad oma eetikakohtute ja aukoodeksitega võtavad avasüli vastu neid, kes on oma valijaid ja mõttekaaslasi avalikult tüssanud, parteide juhtkonnad on siin kahtlast teenust tarbivate klientide rollis.

Meie auväärne riigikogu meenutab aina rohkem kägude läbikäiguhoovi, kuhu kergemeelselt tullakse ja kust vastutustundetult minnakse, kopsakad hüvitised taskus.

Põhiline erinevus prostitutsiooniga seisneb selles, et kui prostituudid müüvad omaenda keha, siis poliitikud müüvad teiste inimeste elu. Seadus võib karistada enda keha müüvate inimeste teenuseid vahendavaid kupeldajaid ja ka tarbijaid, aga poliitikas ei saa teha isegi seda.

Meil võib terve erakond astuda omakasupüüdlikku koalitsiooni oma ägedaima poliitilise vastasega, hüljates oma maailmavaate, lubadused ja valijate tahte. Nii saadakse vastutasuks ministriportfelle ja hoitakse neist küünte ja hammastega kinni, mida ka ei tunneks järjekordselt valimiste kirikus peksa saanud «kõrgeima võimu kandja», kelle asi on hääl ära anda ja maksta kinni sellega äritsevate tegelaste hüved.

Meie auväärne riigikogu meenutab aina rohkem kägude läbikäiguhoovi, kuhu kergemeelselt tullakse ja kust vastutustundetult minnakse, kopsakad hüvitised taskus. Kui lähenevatel valimistel valitakse võimu sisse tagasi Boroditš, Riisalu ja teised «polügaamsed» poliitikud või poliitilised turistid, siis sellele oleks vaid kaks seletust: kas valimistulemusi jõhkralt võltsitakse või siis valijad tõesti ei leia nende avaliku elu tegelaste käitumises mitte midagi taunimisväärset ja peavad seda endagi jaoks sobivaks.

Aga see viimane oleks juba palju ohtlikum Eesti jaoks, kui ühe suurkorruptsionääri vastutusest vabastamine riigipalka saavalt ihuarstilt hangitud tõendi alusel.


Ivan Makarov on raadiomees, kes tegi 20 aastat tunnist Balti infosaadet «Raadius», üllitas kolm üleliidulise tiraažiga LPd ja kirjutas tekste Eesti esitajatele. Ta on Avatud Eesti Fondi, ajakirja Nädal ja Valdo Pandi aastapreemiate laureaat. Praegu töötab Raadio 4 vastutava toimetajana.