Lauri Hussar

FOTO: Tairo Lutter/Postimees

Viimastel päevadel spekuleerib üha rohkem maailma meediaväljaandeid selle üle, et enne Helsingi tippkohtumist suruvad Donald Trump ja Vladimir Putin kätt Moskvas Lužniki staadionil jalgpalli MMi finaalmängu vaadates. Alust selliseks aruteluks annab Trumpi päevakava, mis näeb küll Vana Maailma külastades ette tegevusi 14. ja 16. juuliks, kuid mitte 15. kuupäevaks. Trump on jõudnud juba Venemaal toimuvat MMi nimetada fantastiliseks, kuigi midagi täpsemat mängude, mängijate ega korralduse kohta ei oska ta välja tuua.

Siiani on USA 45. presidendi tegevust hinnatud heitlikuks ja ettearvamatuks, kuid mida aeg edasi, seda selgem muster joonistub välja tema käitumises ja poliitikavalikutes. Võime üsna kindlalt väita, et Trumpile ei ole meeltmööda liidud ja ühistegevus. Ta ei hinda kuigi kõrgelt kompromisse, laiapõhjalist kaasatust ning riikidevahelist koostööd. USA senised sõbrad ja liitlased saavad Trumpilt kuulda üha otsesemaid solvanguid ja ähvardusi. Samas teenivad senised vaenlased ohtralt tähelepanu ja kaude ka kiidusõnu. Siiani on seda peetud ettearvamatuseks, kuid üha enam võib väita, et USA presidendi moto on diilide tegemine.

Kui Trump maandubki enne Helsingit Moskvas, siis võib sõna jalgpallidiplomaatia omandada meie jaoks täiesti uue tähenduse.

Ärimehena teab Trump hästi, et kahepoolsetest suhetest tekkiv kasu on kõige kergemini ja kiiremini mõõdetav. Esmane kasu on kohtumisega kaasnev suur meediatähelepanu. Seejärel saab läbirääkimistelaua taga sõlmida kokkuleppeid, mis aitavad veelgi suurendada tähelepanu, aga ka ettearvamatuse oreooli ja viimaks ei seo see kõik niivõrd, et nõuaks liiga suurt ressurssi lubaduste täitmiseks. Kasu on ka ainus väärtus, mida Trump poliitilisel areenil hinnata oskab. Klassikalise väärtuspoliitika esindamine ei kuulu tema võtete arsenali, kuna see on talle arusaamatu ja ei ole atraktiivne ka tema valijatele. Venemaaga diilitegemine võiks täita kõik eelpooltoodud kriteeriumid ja rohkemgi veel.

Kuna Hiina on heitnud USA-le kinda maailma juhtriigi rolli küsimuses, siis vajab USA selles võitluses liitlasi. Selle juures tuleks hoida ära mõjukate riikide üleminek Hiina poolele ja Venemaa on siin kindlasti arvestatav tegija. Venemaaga diilitegemisel on samas hind ning ei ole saladus, et riik soovib majandussanktsioonide kaotamist ja oma kunagiste mõjusfääride taastamist. 

Kas Eesti peaks olema mures? Täna annavad meile kindlust aprillis Trumpi öeldud sõnad president Kaljulaidile, et USA jääb Eesti heaks liitlaseks ka järgmiseks 100 aastaks. Transatlantiliste suhete lakmustestiks saab NATO Brüsseli tippkohtumine. Kui sealsed meeleolud ei erine G7-l aset leidnud pilkudemängust ja Trump maandubki enne Helsingit Moskvas, siis võib sõna jalgpallidiplomaatia omandada meie jaoks täiesti uue tähenduse.