Kadri Simson

FOTO: Kuvatõmmis

Enamikus Eestis algas täna Keskerakonda kuuluva majandus- ja taristuministri Kadri Simsoni eksperiment – tasuta sõit maakonna bussiliinidel. Postimees on jätkuvalt seisukohal, et see on kalliksminev poliittehnoloogiline võte.

Tõsi, mõnele abivajajale võib uuest korraldusest tulu tõusta. Aga selle kõrvalt läheb ka palju mõistlikumaid investeeringuid luhta. Oleme nii oma juhtkirjades kui ka artiklites juhtinud tähelepanu, et oma ala eksperdid on seda mõtet laitnud ja maakonnainimesed vajaksid pigem tihedamat sõidugraafikut ja rohkem korralikke teid. Ent usutavasti ei lähe ka järgmised koalitsioonivalitsused kättpidi kallale sellele populistlikule sünnitisele.

Halb on, aga Eesti poliitiline kultuur on taas kannatada saanud. Kuigi ministri ideel on reaalsusega vähe pistmist, on ta selle kabinetis sündinud uitmõtte riugastega läbi surunud. Vähe sellest. Simson on ühele küsitlusele tuginedes avalikkusele väitnud, et üle 30 protsendi praegustest autosõitjatest valiks tasuta sõidu korral bussi. Seepeale teatas uuringufirma, et poliitik hämab ja midagi sellist nende uuringust välja ei tule. See pole paraku esimene näide, kuidas valitsusliige on vassinud.

On kaks põhilist huvigruppi, kes võidavad tasuta bussiliiklusest. Need on bussivedajad ja Keskerakonna poliitikud. Tuleval aastal on üldvalimised ja siis peab jälle püüdma nende hääli, kes veel täiskasvanueaski usuvad muinasjutte tasuta asjadest. Bussiveoettevõtjatele, teiste hulgas keskerakondlase Arvo Sarapuu osalusega ATKO-le tähendaks see tagatud käivet, millest nad loomulikult ära ei ütle.

Kui kalliks see mäng häälte eest maksumaksjale maksma läheb, näitab aeg.

Segadus on uue süsteemiga igatahes tulekul. On omamoodi koomiline, et keskerakondlased, kes topivad oma tekste täis sõnu «võrdne» ja «võrdsus» vms, on tekitanud bussimaailmas omamoodi apartheidi. Vähe sellest, et kommerts-, valla- ja rongiliinide mõjupiirkonnas elavaid reisijaid hakatakse kohtlema ebavõrdselt, nüüd tekitatakse samalaadne lõhe veel ka eri piirkondade maakondlikku bussiliiklusesse. Neil, kes ministri plaaniga kaasa ei tule, tehakse elu piisavalt kibedaks. Näiteks peavad pileti kehtestamise korral kohalikud omavalitsused hakkama oma eelarvest osa bussisõidukuludest kinni maksma. Samuti jäävad kõik piirkonnad, kes ei rakenda prii sõitu, osast toetusrahast ilma. Sama raha ei tohi aga kasutada liinivõrgu arendamiseks.

Oleme näinud, mis juhtus aktsiisitõusudega ja puidutehase plaanimisega. Ent nendest eksperimentidest jäi ilmselt väheks. Nüüd on terve Eesti rahvas justkui pantvangi võetud tasuta ühistranspordi kehtestamisel. Väike ringkond otsustab suurema osa eest ise ära, kus ja kuidas nende ressursse kasutada. Kui kalliks see mäng häälte eest maksumaksjale maksma läheb, näitab aeg. Järgmistele riigikoguvalimistele mõeldes võiks mõni poliitiline jõud aga lubada, nii nagu endise kauaaegse Saksa liidukantsleri Konrad Adenaueri juhitud kristlik-demokraadid 1959. aastal: «Ei mingeid eksperimente!»