Teleekraanil Argentina jalgpallimängija Lionel Messi kohtumises Horvaatia vastu.

FOTO: Scanpix

Jalgpallimaailma eesotsas seisavad inimesed eelmisest sajandist. Seda kinnitab kas võib tõik, et vaatame tänavuse aasta suurimat telesündmust palju hägusema pildiga, kui võiks, kirjutab kolumnist Henrik Roonemaa.

Alati, kui lähenemas on suured üleilmsed spordivõistlused, saame juba aastake enne seda lugeda ajakirjandusest murelikke artikleid, kui õudses seisus kõik ettevalmistused on. Staadionid pole valmis, ujulates pole vett, hotellidel pole katuseid ja ülejäänud hooneid pole veel ehitamagi hakatud. Väga kahtlane, kirjutavad ajakirjanikud, kas seekord võistlused üldse toimuda saavad.

Siis aga jõuab suurpäev kätte, peetakse suurejooneline avatseremoonia ja sajad miljonid inimesed maailmas jälgivad teleri kaudu, kuidas kõik absoluutselt suurepäraselt sujub.

Samamoodi on lennujaamadega – need on kõikjal maailmas ühesugused ja toimivad ka paikades, kus muidu, nagu me siin Euroopa nurgas elades kindlalt teame, elavad ainult kirjaoskamatud inimsööjad, karud, tiigrid ja tapjasääsed. Kuidas nad suudavad päevast päeva ilma eksimata korraldada midagi nii keerulist ja nii täpsust nõudvat, nagu 300 Euroopa puhkajaga hiigellennukite maandumise ja õhkutõusmise balleti? Ma ei ole vandenõuteooriate uskuja, aga mulle tundub, et mõne asja maailmas on korraldanud mingi planeeti valitsev salakomitee, et meil kõigil oleks mõnusam ja turvalisem olla.