Meisterfilosoofi takerdumine

Joachim Löw Foto: Andrus Peegel

Saksamaa jalgpallikoondis kaotas MM-finaalturniiri alagrupis nii Mehhikole kui ka Lõuna-Koreale ega pääsenud 16 parema sekka. Kuigi nad on juba kolmas järjestikune alagruppi toppama jäänud tiitlikaitsja (selge viide seaduspärale), oli tegu siiski tohutu üllatusega, sest, noh, Saksamaaga ei juhtu sellised asjad. Saksamaa on võimas, kindel ja stabiilne. Ei tõrgu, vaid teeb korraliku tulemuse alati ära. Kuidas siis nüüd sedasi?

Ainult üks jalgpallitreener on võitnud kaks MM-tiitlit – Itaaliat juhendanud Vittorio Pozzo 1934. ja 1938. aastal. Saksamaa juhendaja Joachim Löwi lootus saada teiseks sääraseks lõppes erandlikult vara, sest aastatel 2008–2016 jõudis Saksamaa tema juhendamisel EM- ja MM-finaalturniiril alati vähemalt poolfinaali.

Kuuest katsest viis õnnestumist, neist üks absoluutne – MM-tiitel 2014. aastal –, ja üks põrumine pole kindlasti saldo, mida tuleks häbeneda. Eriti koondisejalgpallis, kus üllatused võrreldes pika klubihooajaga väga tõenäolised.

Näiteks kui Löw oleks Müncheni Bayerni peatreener, ei tähendaks kaks kaotust kolme mängu jooksul suurt midagi, sest vigade paranduseks oleks aega 31 matši jagu. Koondiste finaalturniiride formaat lubab vääratada maksimaalselt korra, teine kaotus tähendab kojusõitu.

Maailmameistriks ei tule tehniliselt parim või taktikaliselt nupukaim meeskond, vaid see, kelle vaim ei murdu.
 

Igatahes teatas ka Saksamaa jalgpalliliidu president Reinhard Grindel kohe pärast Lõuna-Korealt saadud kaotust, et ei näe mingit põhjust enne MMi Löwiga 2022. aastani pikendatud lepingu katkestamiseks. Matemaatiliselt seda põhjust polegi. Tundelis-mõtteline tasand on aga teine tera.

Ilmekas näide on võtta Hispaania koondisest. Pärast kolme järjestikust tiitlivõitu (EM 2008, MM 2010, EM 2012) kaotati 2014. aasta MMil kahes esimeses mängus nii Hollandile kui ka Tšiilile ja kojusõit oligi kindel. Peatreener Vicente del Bosque tagasi ei astunud ja maestrot kõrvale ka ei lükatud.

2016. aasta EMil mängis Hispaania aga tühikäigul (ja kaotas kaheksandikfinaalis), sest kuigi mängijate tehnilised ja taktikalised oskused olid endiselt oivalised, oli del Bosque aura MMi krahhi tõttu haihtunud. Kui dirigent ei inspireeri, siis orkester ei mängi.

Koondisetreener on nimelt üpris eriline tõug, sest rahvusmeeskondade mängude jaoks on jalgpallikalendris ette nähtud ainult viis kuue-seitsmepäevalist akent aastas. Igasse aknasse mahub kaks võistlusmängu, lõviosa ülejäänud ajast kulub taastavatele trennidele ja reisimisele. Peatreeneril puudub võimalus meeskonda rutiinse tööga drillida.

Tõsi, finaalturniiri eel on koondisetreeneritel võimalus kaks nädalat järjest meeskonnaga töötada, aga tolle ajaga jõuab vormida vaid püramiidi tipu. Põhi peab saama laotud eelmiste aastate napi kontaktaja jooksul. Koondisele tuleb kasvatada karakter, mille tarbeks peab jalgpallilisi võtteid (taktika, vahetused, mängijate valik) kombineerima kaudsete vahenditega.

Väga tähtis on meeskonna jalgpallifilosoofia määramine, mõtestamine ja selgitamine. Muidugi mängijatele, aga ka publikule, sest kohe kui pealtvaatajad nähtava esitusega rahul pole, kaigub pahameel väljakule, kus mängijad selle kindlasti fikseerivad ja võivad enesekahtluse võrku langeda.

Just usk valitud tee õigsusesse on koondisejalgpallis kõige võimsam jõud. Maailmameistriks ei tule tehniliselt parim või taktikaliselt nupukaim meeskond, vaid see, kelle vaim ei murdu.

Löw on terve oma ametiaja jooksul olnud meisterfilosoof, kellel on olnud varnast võtta ammendav vastus igale küsimusele ja probleemile. Kogu Saksamaa on uskunud Löwi ja seda, et meeskond on õigel teel.

Nüüd aga meisterfilosoof takerdus, sattudes silmitsi küsimusega: kuidas edasi? Enda, die Mannschaft’i ja terve Saksamaa jalgpallirahva sellest olukorrast välja manööverdamine nõuab Löwilt tema filosoofikarjääri suurimat šedöövrit. Sest jalgpalli mängitakse eelkõige ikkagi ajudega.