Karl Vaino tutvub värske ajalehega.

FOTO: Erakogu

Juunis 1988 oli ka Eestis võimalus, et Moskva režiim astub rahva vastu relva jõuga, kirjutab Tallinna Ülikooli poliitikateooria professor Rein Ruutsoo ning kirjeldab lähemalt intriige kompartei tipus.

Kolmkümmend aastat tagasi, 16. juunil 1988 sai teoks midagi tol ajal uskumatuna tunduvat. Moskva satraabi Karl Vaino asemel kerkis Eestimaa Kommunistliku Partei (EKP) juhiks Vaino Väljas. Kuigi praegu kipub laulva revolutsiooni võit meenuma kui enesestmõistetav, justkui ajaloo loomulik käik, oli nendel päevadel ka Eestis võimalus, et Moskva režiim astub rahva vastu relva jõuga.

Ligi kümme aastat Eestit terroriseerinud (see on asjakohane sõna!) Karl Vaino kukutamise loomulikkuse muljet lisab tõik, et perestroikast hoolimata oli parteis toimuv veel riiklik saladus. Lõhesid võimu tipus varjati hoolega. Igasugust avalikku märki, et rahva arvamust arvestataks, peeti võimule surmavalt ohtlikuks. Nii see aga ju oligi!

Kogu Nõukogude impeeriumis sai võim alguse kahest sambast: saladus ja hirm. 1988. aasta laulev revolutsioon oli hirmust vabanemise algus. Uskumatu, aga mõnigi loomeliitude pleenumi (1.–2.04.1988) osaline valmistus lossist väljudes selleks, et teda ootavad KGB vangiautod.