Taiwan, Kitseliit ja pangajooks

Uudis aastast 2004. Foto: Delfi / Kroonika

• Ajakirjanduses oli väsimuse, hooletuse ja lolluse vigu ka sadu aastaid tagasi.
• Mitte kunagi varem pole ajakirjanikud pidanud võitlema sellise hulga «müraga».
• Ühismeediast on saanud allikas, kuid seda tuleb kohelda nagu tankitõrjemiini.

1991. aasta hilissuvi, Eesti oli mõne nädala eest kuulutanud ennast taas iseseisvaks riigiks. Olin rahvusvahelise ja viies keeles infot edastava uudisteagentuuri Baltic News Service (BNS) õhtuse vahetuse toimetaja. Erinevaid uudistevoogusid jälgides avastasin ühest soliidsest rahvusvahelisest agentuurist lakoonilise teate, et Taimaa (originaalis Tailand) tunnustas iseseisvat Eestit. Tõlkisin nupukese Eesti keelde ja mulle siiamaani arusaamatul põhjusel sai Taimaast minu tekstis Taiwan.

Mis kõige hullem – ma jäin ise oma viga uskuma ja sattusin sellest vaimustusse. Helistasin BNSi Moskva korrespondendile, teatasin talle «Taiwani tunnustuse pommuudisest» ja palusin, et ta küsiks Hiina saatkonna kommentaari. Tookord Eestis Hiina esindust ei olnud. Asi väljus kontrolli alt ja Hiina saatkond Moskvas esitaski oma diplomaatiliselt üsna kurja kommentaari. Mina vormistasin selle uueks uudiseks.

Alles paar päeva hiljem helistas mulle Eesti välisministeeriumi tollane pressiametnik ja uuris ettevaatlikult, et kust pärineb teade Taiwani tunnustuse kohta. Välisministeerium ei olnud selle kohta mingit ametlikku kinnitust saanud. Võtsin uuesti originaalteate lahti ja loomulikult seisis seal Taimaa. Õnneks olid varased üheksakümnendad, info levis kindlate, kuid üsna kitsaste kanalite kaudu, samas pöörles maailm meeletu kiirusega ja kellelgi polnud emotsionaalselt ja reaalselt aega tegeleda ühe ajakirjaniku hooletusest sündinud fopaaga. Ma ei soovi mõeldagi, mis oleks juhtunud täna, kui selline valeteade oleks minutitega läbi sotsiaalmeedia ning pahatahtlike propagandaväljaannete teinud maakerale kümme tiiru peale.

Sellest välisministeeriumi ametnikust sai tuntud diplomaat aastakümneteks ja tööalaselt puutusime me tihti kokku. Mind nähes viskas ta sageli nalja, et BNS tähendab tegelikult «Balti Noored Soperdajad».

Muidugi satub lapsusi ja lollusi ka täna ajakirjanduslikesse tekstidesse või saatejuhtide sõnadesse, aga siin ilmneb päris tihti ka Facebooki ja Twitteri viljastav mõju – üsna sageli juhitakse just sotsiaalmeedias vigadele leebemal või karmimal moel tähelepanu. Kaitseliidust saab aegajalt ikka Kitseliit. Üks mu kunagine kolleeg pealkirjastas uudisnupu tragikoomiliselt: «Uppus kaks inimest, üks oli purjus ja teine kalamees». Tuntud naissaatejuht vääratas otse-eetris ja nimetas ajakirja «Kodu ja Pere» tahtmatult palju karmimalt. Üks tabloidne portaal avaldas mõned aastad tagasi uudise «Kohtla-Järvel nähti Jeesust!», selles loos oli isegi mitu eesnimega «allikat».

Pahatahtlikult organiseeritud pangajooks

Pangajooks tähendab lihtsustatult seda, kui mingil põhjusel hakkavad inimesed massiliselt oma arvetelt sularaha välja võtma. See tekitab inimestes suuri emotsioone (kus on minu raha?) ja pankadele logistika- ning suhtekorraldusprobleeme. Pangajooksu põhjused võivad olla lihtsad – kusagilt valla pääsenud ja kulutulena levivad kuuldused devalveerimisest või panga pankrotist. Mõni nädal enne jõule aastal 2011 hakkas eelkõige Läti venekeelsetel ja seejärel ka lätikeelsetel veebilehekülgedel levima uudis Swedbanki pankrotist. Oli pühapäev, pangakontorid olid suletud ning ka rahaveoga tegelenud turvafirmadel oli puhkepäev.

Läti Parex pank pankrotistus 2009. aastal. Foto: LIIS TREIMANN / PM/SCANPIX BALTICS

Eduka pangajooksu eelduseks oli muidugi veel üsna värskelt meeles olnud 1995. aasta Läti panganduskriis, mis viis turult 15 äripanka koos 50 protsendiga kõigist hoiustest, millest tagasi saadi ainult osa. 2009 kukkus peaaegu päevapealt Lätis väga tuntud Parex banka. See kõik lõi soodsa pinnase ning kontrollimatu teade Swedbanki pankrotist levis kulutulena kõikvõimalikke allikaid pidi, ka suust suhu ja naabrilt naabrile. Juhtus see, et inimesed seisid Swedbanki automaatide taha järjekorda ning võtsid igaks juhuks välja niipalju sularaha, kuipalju nende arvel oli või päevalimiit lubas. Pealegi olid jõulud ukse ees.

Juhtus see, mis juhtuma pidi. Üsna pea sai sularaha otsa ennekõike Swedbanki ja mõne aja möödudes ka mitme teise panga automaatidest. Juurde sinna raha keegi ei toonud. Kui kuuldusi panga pankrotist toetab sularahaautomaat kirjaga «suletud», on tõde lihtne. Ja kuigi suuremad pangad teatasid üsna kiiresti soliidsete ajakirjandusväljaannete kaudu, et kuuldused pankrotist ei vasta tõele, uskusid inimesed siiski seda, mida nägid. Kokku kestis pangajooks Lätis kaks päeva ja inimesed võtsid ainuüksi Swedbankist välja 43 miljonit eurot mis moodustas vaid viis protsenti Swedbank Läti tollastest hoiustest.

Kolmandal päeval algas tagurpidi pangajooks, sest inimesed ei rahunenud ja said aru, et raha hoidmiseks on pank ikkagi turvalisem paik kui sukasäär, lauasahtel või padjapüür. Tagurpidi pangajooks tähendas seda, et inimesed hakkasid massiliselt raha pangaautomaatide kaudu tagasi oma arvetele kandma, aga inkassaatorid ei suutnud seda rahamassi piisavalt kiiresti ära vedada, automaadid läksid umbe ning taas võis nende ekraanidelt lugeda kirja «suletud».

Väidetavalt sai pangajooks alguse ühest Ida-Läti kohalikust venekeelsest raadiojaamast, mis pühapäeva hommikul edastas teate Swedbanki pankrotist. Väidetavalt viisid selle aktsiooni jäljed Venemaa salateenistusteni. «Väidetavalt», kuna ma ei ole nüüd, aastaid hiljem, suutnud leida ühtegi usaldusväärset tõendit, et see nii oli. Aga kellegi pahatahtlik tegu oli see igatahes.

Võltsingud ja müsteeriumid: parvlaev Estonia

Kõige enam jõuavad ajakirjandusse ja nüüd ka võimsasse sotsiaalmeediasse võltsingud ja müstilised lood sõdade, suurõnnetuste ja poliitiliste krahhide tuules. Lihtsalt seletades on «pärast pauku» toimetuste huvi tõusnud lakke, enamus jõude on paisatud kriisi põhjuste otsimisele (mis tavaliselt tähendab ka süüdlase otsimist), kriisi olemuse kirjeldamisele, tekkinud emotsioonidele ning võimalikele lahendustele. Paraku põrkuvad selliste suurte kriiside puhul – olgu see siis 54 inimese elu nõudnud kaubanduskeskuse varing Riias 2013. aasta novembris, 298 ohvrit nõudnud Malaisia reisilennuki allatulistamine Ida-Ukraina kohal juulis 2014 või Eesti ajaloo ühe kurvema kuupäevaga 1994. aasta 28. septembriga, mil Läänemerel läks parvlaevaga Estonia põhja 852 inimest.

Parvlaev Estonia sadamas Foto: Ly Menov / PM/Scanpix Baltics

Minu mälu järgi oli Estonia õnnetus üks esimesi Venemaa räigeid infooperatsioone oma läänenaabrite Eesti ja Rootsi vastu pärast Nõukogude Liidu lagunemist. Küsimusele «miks uppus Estonia» anti arvukates artiklites, telesaadetes, kommentaarides, raamatutes ning isegi mängufilmis «Baltic Storm» kümneid vastuseid. Selle filmi lugu väärib eraldi analüüsi, kuid Estonia tõi esile kümneid vandenõuteooriaid. Kuhugi kadus kapten Avo Piht, kes ei olnud tol saatuslikul ööl vahis. Hiljem justkui tundis keegi pääsenud meeskonnaliikmetest ta lühikeses telekaadris päästetuna ära. Üks ellujäänutest arvas, et ta nägi Pihti samas päästekopteris. Tõestamata müstiliste väidete jada aina jätkus kuni selleni välja, et olulisi inimesi on varem röövinud ja edukalt peitnud Iisraeli salateenistus Mossad ja USA salateenistus CIA, KGBst rääkimata.

Meenutagem. Estonia uppus tormisel Läänemerel, kuna selle autotekil oli salajane relvalaadung, mis läbi Eesti pidi jõudma Rootsi, kuid laadungi asukoht lekkis ning paanikas salaveose korraldajad avasid jõuga ning laeva juhte relvadega ähvardades autoteki vöörivesiiri, et salalaadung meresügavustesse uputada. Paraku tungisid tormilained autotekile ning laev uppus paarikümne minuti jooksul. Üks vähegi tõestatav fakt on see, et vahis olnud ohvitseride «Mayday, Estonia!» kutsung ei anna alust arvata, et need mehed seisid püssitorude ees. Nad seisid silmitsi otsast laguneva laeva, tugeva sügistormi ja liiga kiiresti areneva tragöödiaga. Kõik need vaprad mehed läksid koos laevaga põhja sillal. Seda tõestas hilisem tuukriuuring vrakil.

Kirjutati ka Estonial olnud pommist. Laeva kokkupõrkest tundmatu, mõnedel juhtudel aga selgelt ära tuntud Venemaa allveelaevaga. Bulvariajakirjanduses ilmus lugu Estoniaga koos läinud kultusmuusiku Urmas Alenderi viimasest laulust, mida ta põhja vajuval alusel esitas. See laul olevat olnud «Teisel pool vett». Ilus lugu, aga mitte keegi pääsenutest seda seika ei mäleta.

Rootsi, Soome ja Eesti ametliku ühise uurimiskomisjoni järeldus oli, et Estonia uppus tehnilise vea, ilmastiku ja liigse kiiruse koosmõjul. Fakt on ka see, et pärast 28. septembrit 1994 vaatasid suuremad laevaehitajad oma aluste visiiride tehnoloogiad üle ja Läänemerel liikuvate aluste ohutusnõudeid karmistati.

Võltsingud ja müsteeriumid: sõda Ukrainas

Venemaa sõda Ida-Ukrainas ning Krimmi okupeerimine on ilmselt viimaste aastate kõige võimsam näide infosõjast, äärmuslikke vahendeid kasutavast propagandast ning sotsiaalmeedia trollide kiiritamistaktikast.

Küll on Ukraina võimud «püüdnud lavastada» Euroopa Liidu vaatlusmissiooni helikopteri allatulistamist ja soovinud tembeldada süüdlasteks Luganski separatistid. Neid viimaseid muide toetab Venemaa varjamatult, otseselt ja irvitades. Avaldatud ja ilmselgelt võltsitud fotosid Ukraina sõjaväelastest natsisümboolikaga lippude all ei jõua enam kokku lugeda. Ühte taolist fotot ei viitsinud Venemaa salateenistused isegi võltsida. Lähtudes põhimõttest, et «elu on pikk, aga mälu lühike» levitasid nad sotsiaalmeedias fotot, mis kujutab tänaval pikali olevaid inimesi ja neid jalgadega peksvaid sõdureid. Foto allkiri oli «Ukraina sõjardid peksavad Donetski lähedal venekeelseid». Pildi originaal pärineb 1994. aastast endisest Jugoslaaviast, kui reporter tabas oma kaameraga nurga tagant Serbia sõjaväelaste vägivallatsemise horvaatide kallal.

Hull lugu juhtus muidugi lennuga MH-17, mille tulistasid tänaseks rahvusvahelise uurimiskomisjoni kinnitatud andmetel Venemaa kontrollitud piirkonnast Venemaa raketiga alla ilmselt väljaõpetatud Venemaa õhutõrjeohvitserid. Võimalik, et nad ei teadnud, mille pihta nad tulistasid. Võimalik, et nad nägid igas lennukis Ukraina sõjalist tonti. Võimalik, et see oli etteplaneeritud tegevus. Peaaegu kaks aastat kulus, et rahvusvaheline uurimiskomisjon ütles – Malaisia reisilennuki 298 reisija ja meeskonnaliikme tappis terroristide kontrolli all oleva Pervomaiski asula lähedalt välja tulistatud ja Venemaalt toodud ning seal toodetud raketikompleksi Buk raketiga 9M38. No ja siis! Veel mõned nädalad tagasi pühendas Venemaa populaarsema telekanali Rossia 1 vestlussaade oma peateema küsimusele, kes tulistas alla reisilennuki? Muidugi Ukraina. Tahtsid alla tulistada sealtkandist üle lennanud president Vladimir Putini lennukit, aga läks viltu. Ja nii edasi ja nii jätkuvalt.

Venemeelne separatist «valvab» allatulistatud Malaisia reisilennuki saba tükki. Foto: Maxim Zmeyev / Reuters

Aga meenutuseks – vene hävituslendurid tulistasid 1983. aasta 1. septembril julmalt alla Korea reisilennuki Boeing 747, mis oli teel New Yorgist pealinna Souli. Lennuk kaldus lennutrassist kõrvale, sisenes Sahhalini saare lähistel toonase Nõukogude Liidu territooriumile ja taevasse saadetud «punakotkad», kes muuhulgas katsetasid ka uue sõjalennuki Suhhoi-15 võimekust, tulistasid 269 reisijat ja meeskonnaliiget ribadeks. Minul oli tookord keskkooli viimase klassi esimene koolipäev. Mäletan, et istusin vanemate kõrval teleka ees ja vaatasin Kremli programmi «Vremja». Selles esines üks lennuki allatulistanud SU piloot, kes ütles vaid ühe lause: «Meile anti käsk ja me täitsime selle».  Mul on see lause siiani meeles.

Kuhu me siis jõuame?

Ma ei tea. Üks pilt räägib rohkem kui tuhat sõna. Minu lapsed ei vaja salajast taskulampi, et pärast ametlikku öörahu salaja teki all silmi rikkudes nõrgas valguses seiklusjutte lugeda. Neil on teised seadmed, kui taskulamp ja õhtuvaikuses kahtlast lehekrõbinat tekitav raamat. Ma ei süüdista ega haletse neid, ma pigem haletsen ennast, et olen sellesse eelmisse maailma kinni jäänud. Ma vaatan imetlusega kolleege ja oma lapsi, kes suudavad lahendada välgukiirusel minu jaoks ületamatuid arvutiprobleeme.

Üks minu kolleeg BBCst ütles, et olukord on muutunud. Loosung «ole esimene» on asendunud loosungiga «ole esimene, aga ole esimesena korrektne». Ilmselt nii ongi.

Ajakirjaniku töö on täna kordades keerulisem kui kümme aastat tagasi. Kordades rohkem vastutust nõudev ning allikaid valiv. Sest lugejad, kuulajad ja vaatajad on tegelikult ka need inimesed, kes otsustavad meie tulevase poliitilise eliidi ja meie endi tuleviku üle. Uueks trendiks on saamas ajakirjanike üleujutamine sadade lehekülgede juriidiliste dokumentidega. Sellega toimetulemiseks peab olema aega ja sügavaid õigusalaseid teadmisi. Ajakirjanikul tavaliselt pole kumbagi. Kahtlustan, et paragrahvidega üleujutamine on uus taktika tõrjumaks ajakirjanikke põllult kraavi.

Peter Pomerantsevi «Tõde pole olemas, aga kõik on võimalik» on kahjuks tegelikkus. Väide, et tõde on olemas, aga see tuleb üles leida, on ka võimalik. Raske, aga ilmselt siiski võimalik. Mis ei tähenda, et Taiwani, Kitseliidu ja pangajooksu juhtumeid ka edaspidi ei tule. Ikka tuleb. Aga vead tuleb ära parandada ja vajadusel vabandada.