Praeguse valitsuse korraldatud tulumaksuveidruste tulemustest on vaid üks selline, mida me ei taibanud oma juhtkirjades algusest peale ette ennustada. Nimelt see detail, et puhkusele minnes saab ka madalapalgalisest järsku «kõrgepalgaline».
Juhtkiri: puhkusel õpetaja – me vasakvalitsuse vaenlane (12)
Vallad ja linnad või ka suurettevõtted, kus on tööl kõrgepalgalised finantsistid ja raamatupidajad, on oma madalamapalgalisi, ent siiski puhata tahtvaid kolleege juba osanud hoiatada Ratase valitsuse vigurite tegeliku mõju eest ja andnud teada, et puhkuseraha on nüüd mõistlikum välja võtta jupikaupa.
Valitsuskolmiku tehtud veider tulumaksusüsteem tähendab näiteks seda, et teistest nõksu pikema puhkusega kooli- või lasteaiaõpetajad on maksuameti masinate silmis järsku üheks kuuks eriliselt kõrgepalgalised tegelased, kelle käest tuleb sotsiaalse õigluse nimel loomulikult nende raha ära võtta.
Riigiametnik teatab aga neile, et kuna nad niikuinii ise säästa ei oska, siis «raha maksuhalduri kätte aastaks hoiule jätmine on üks võimalus». Tore! Tõepoolest, mida teeks üks õpetaja suvel rahaga? Veel nadimasse seisu on aga pandud väikeettevõtted, kes on iga vabalt toimiva majanduse põhilised kandjad.
Keerukatest maksusüsteemidest kipuvad võitma pigem need, kes on niigi tugevad. Kas me tõesti peame seda ilmset nõiaringi jälle ja jälle läbi tegema ka Eestis?
Õpetajad võivad vähemalt loota, et omavalitsuse finantsistid neid kolme vasakpoolse sõbra ilusate sõnade praktiliste mõjude eest hoiatavad ja käitumisjuhiseid annavad. Väikeettevõtja teeb aga koos oma palgaliste kaaslastega tööd oma klientide hüvanguks ja selle kõrvalt ei ole tal aega valvata, mida maksumuutus neile praktikas tähendab. Kui praktilised mõjud ilmsiks tulevad, siis lihtsalt rehmatakse erakordse ülbusega, et ühtpidi mõjutatud 200 000 või teistpidi mõjutatud 36 000 inimest olevat tühine arv, võrreldes tulusaajate ja/või maksumaksjate koguarvuga väikeses Eestis.
Tulumaksu silmamoondus, milles Ratas ja ta kaks koalitsioonisõpra ülemineval sügisel kokku leppisid, on sedavõrd piinlik, et juba ammugi ei taha ükski neist erakondadest seda päriselt omaks tunnistada. Tegu on põhimõttelageda «kompromissiga», millest pole kasu õigupoolest mitte kellelegi.
Sel nädalal avalikustatud Eesti Panga ülevaade ütleb, et ühelt poolt on inimesed uue imesüsteemiga lubatud maksuvabastust kasutanud pigem tagasihoidlikult ehk keskpankurite hillitsetud sõnakasutust tõlkides on just madalapalgaliste igakuine kättesaadav summa kasvanud oodatust vähem. Spetsialistide palkamine on aga ettevõtjate jaoks muutunud kallimaks.
On üldreegel, et keerukatest maksusüsteemidest kipuvad võitma pigem need, kes on niigi tugevad. Ja samamoodi kipub olema reegel, et keerukaks muudetakse maksusüsteeme just nõrgemate kaitsmise loosungite all. Kas me tõesti peame seda ilmset nõiaringi jälle ja jälle läbi tegema ka Eestis?