Lapsed, kes jäid ellu Auschwitzi (Oświęcimi) koonduslaagris. Pilt on tehtud jaanuaris 1945.

FOTO: SCANPIX

20. sajandi kõige kurikuulsamad koonduslaagrid peavad meile pidevalt täie karmusega meelde tuletama, et dehumaniseerimine on libe tee, mis viib otseti vägivalla ja muude ränkade kuritegude juurde, kirjutab Thompson Riversi Ülikooli ajaloo- ja poliitikaprofessor Wilson T. Bell veebiväljaandes The Conversation.

Lapsed ja perekond on seisnud koonduslaagrites kesksel kohal nende loomise algusest peale 120 aasta eest. Wikipedia on tänaseks jõudnud lisada kurikuulsad Ameerika piirivalve kinnipidamiskeskused koonduslaagrite loendisse ning Twitteri teemaviite #FamiliesBelongTogether all tuuakse meile pildid võrdlemiseks otse silma ette.

Kinnipidamiskeskuste ja koonduslaagrite võrdlemise mõttekuse üle on juba jõutud arutleda, aga küsimus seisab pigem selles, kas me oleme suutnud midagi õppida õõvastavast okastraadi taha suletud laste ajaloost – sõltumata isegi sellest, et USA president Donald Trump viimaks otsustas sellele lõpu teha?

Britid rajasid 1899.-1902. aasta Lõuna-Aafrika sõja ajal koonduslaagrid perekondade lõhkumiseks. Nad lootsid, et brittide vastu sõdivad buuri mehed loobuvad sõdimast, kui saavad teada, et nende naised ja lapsed on viidud laagrisse.

Naine ja laps brittide rajatud koonduslaagris Teises Buuri sõjas (1899–1902).

FOTO: Scanpix

Sarnaselt Trumpi administratsiooniga, kus ilmselt loodeti, et perekondade lõhkumine heidutab soovimatuid migrante, püüdsid britid heidutada buuri võitlejaid. Selle poliitika suhtes kriitiliselt meelestatud Briti parlamendisaadikud nimetasid loodud moodustisi «kontsentratsioonilaagriteks», viidates nii hispaanlaste tsiviilelanikele mõeldud «rekontsentratsioonilaagrite» rajamisele Hispaania-Ameerika 1898. aasta sõja ajal.

Briti laagrites valitsesid kohutavad tingimused, eriti lastele, ja suremus ulatus üle 25 protsendi. Umbkaudu 40 protsenti laste surmadest neis laagrites langes leetriepideemia arvele, aga laastamistööd tegid teisedki haigused, näiteks tüüfus ja düsenteeria.

Perekondade lahutamine endises Nõukogude Liidus

Nõukogude Liidu laagrisüsteemis, mis saavutas tipu Jossif Stalini võimu ajal 1930.-1950. aastatel, lõhuti samuti perekondi. Massiliste vahistamiste käigus lahutati «rahvavaenlaste» lapsed vanematest, kuid Gulagis endas leidus samuti palju lapsi.

Vangilaagrites oli rajatud taristu, mis esmapilgul tundus toetavat rasedust ja sünnitamist. Mõneski laagrihaiglas olid omaette sünnituspalatid, mõnel pool ka lastesõimed, ning rasedad ja imetavad emad said ametlikult suurema toiduportsjoni.

Tegelikkuses kujutas see süsteem endast tõelist košmaari. Laagris sündinud lapsed võeti emalt ära ja nood said neid näha ainult imetamise ajal.

Hava Volovitš, kelle tütar samuti suri laagris, on meenutanud, et iga aasta suri laagris sadu lapsi ning et «imikute barakis oli küllaga tühje voodeid, ehkki sünnitati laagris üsna palju».

Kaheaastaselt saadeti paljud ellu jäänud lapsed orbudekodusse või sugulaste juurde, niisiis lahutati lapsed sunniviisiliselt vanematest, kes Gulagi vangina olid parimal juhul põlualused, halvimal juhul aga peeti neid tõsiseks ohuks kogu Nõukogude ühiskonnale.

Grupipilt lastest ja nende järelevaatajast ühes Nõukogude töölaagris 1932.

FOTO: Scanpix

Gulagi «arhipelaagi» kuulus samuti noortele kurjategijatele mõeldud laagreid, kus teismelised pidid rühmama sunnitööl ja taluma kohutavaid elutingimusi.

Natside purustatud perekonnad

Natside poliitikasse kuulusid nii ulatuslikud küüditamised kui ka ulatuslikud elanikerühmade asustamised, mis mõlemad mõjutasid tõsiselt perekondi.

Natsid võtsid Saksamaa juutidelt kodakondsuse ning Teise maailmasõja ajal saatsid enamiku juute nii Saksamaalt kui ka mujalt laagritesse, mis paiknesid väljaspool sõjaeelse Saksamaa piire. Ent sõja edenedes toodi Saksamaale väga palju sunnitöölisi kogu Euroopast (USA justiitsministri Jeff Sessionsi väide, et sakslaste laagrid olid mõeldud juutide paigalhoidmiseks, mitte neist lahtisaamiseks, on täiesti alusetu).

Natside perepoliitika oli koonduslaagrites kesksel kohal. Kui tegutsema hakkasid juba surmalaagrid, asusid natsid purustama ebasoovitavate inimrühmade perekondi, keskendudes eriti juutidele.

Valikuprotsess Auschwitzis võis tagada ühe või mõlema vanema ajutise ellujäämise, kui nad olid füüsiliselt heas vormis (või neil oli lihtsalt õnne), aga lapsed saadeti tavaliselt otse surma.

Juudi kirjanik Elie Wiesel kaotas kohe ema ja õe ning jäi ise ellu ainult seepärast, et valetas enda vanuse kohta, öeldes, et on 18-, mitte 15-aastane, nagu ta tegelikult oli.

Elie Wiesel.

FOTO: Scanpix

Paljude käitumisviiside kujuteldamatu julmus – imikute peade purustamine vastu seina, meditsiinilised eksperimendid, eriti kaksikute peal – näitavad äärmuslikku inimliku palge kaotamist.

Isegi Theresienstadti näidislaagris, kus oli omaette perelaagergi, jäi umbkaudu 15 000 laagrisse saadetud lapsest ellu kõigest 150.

Kõrge suremus

Mis on neil ajaloolistel juhtumitel ühist? Kõigi puhul on lisaks muule tegemist ka laste kohese või hilisema lahutamisega ühest või mõlemast vanemast ning kõigi puhul on tegu kohutavate tingimustega ja laste erakordselt suure suremusega.

Kõigil juhtumitel algas asi soovimatu elanikkonna kuulutamisega mitteinimesteks. Ajaloolane Aidan Fort on kirjutanud Lõuna-Aafrika juhtumi kohta, et kindral Herbert Kitchener nimetas buure «metslasteks imeõhukese valge pealiskihiga», Briti ametiisikud aga kirjeldasid afrikandreid tihtipeale räpaste, hooletute ja laiskadena.

Endised Gulagi vangid on sageli meenutanud, et valvurid ja ametiisikud nimetasid neid elajateks või jätisteks. Üks endine vang tsiteeris laagriülemat: «Inimene? Siin selliseid pole! Siin on rahvavaenlased, kodumaa reeturid, äraandjad, bandiidid, sulid. Inimkonna heidikud, jätised, lurjused – vaat kes meil siin on!»

Natsilaagrites valitsenud dehumaniseerimine on hästi teada. Natside propaganda võrdles juute sageli parasiitide, kahjurite, nakkushaigusega, mis muudab Trumpi säutsu asüülitaotlejate kohta eriti kurjakuulutavaks:

[Probleemiks on demokraadid. Nad ei hooli kuritegevusest ja tahavad, et illegaalsed immigrandid, olgu nad nii halvad kui tahes, valguksid sisse ja parasiteerikisid meie riigis nagu MS-13. Nad ei suuda võita oma kohutava poliitika pärast, nii et nad peavad neid enda võimalikeks valijateks!]

Veel ühe ühise tunnuse võib leida ohvrite üleelamistest.

Kõigi juhtumite puhul ei teadnud vanematest lahutatud lapsed, kas nad üldse kunagi enam vanemaid näevad või millistes tingimustes nad neid näevad. Laagrites elavad lapsed pidid enamasti toetuma ainuüksi teistele lastele. Tihtipeale oligi lahutamine püsiv.

Niisugused võrdlused ei vii meid aga tingimata väga kaugele. Mõned kommentaatorid on seepärast Euroopa riikide asemel heitnud pilgu Põhja-Ameerika enda pikaajalisse mittevalgete laste ja vanemate üksteisest lahutamise ajalukku (kaasa arvatud orjanduse periood ja põlisameeriklaste internaatkoolid).

Lapsed Fort Resolutioni internaatkoolis Loodealadel dateerimata fotol.

FOTO: National Archives of Canada

Kui ajaloolised näited lastest koonduslaagrites suudavad üldse meisse mingit optimismi süstida, siis tuleneb see vahest sellest, kuidas avalikkus on küsimusse suhtunud.

Lõuna-Aafrika puhul sütitasid Emily Hobhouse'i ja hiljem juba Fawcetti komisjoni kirjutised ja aruanded eriti laste nälgimise kohta tugeva avaliku surve, mis sundis Briti valitsust parandama laagrite tingimusi.

Meelepaha aitas kaasa

Samal ajal natslikul Saksamaal ega stalinistlikul Venemaal ei saanud mõistagi kuidagi tekkida ei avalikku ega parlamendiarutelu kinnipidamiskohtade ebainimlike tingimuste üle.

Tänapäeval on aga mõned USA ajakirjanikud ja seadusandjad külastanud Ameerika kinnipidamiskeskusi ning paljud valitsusvälised organisatsioonid, näiteks Amnesty International ja isegi metodisti kirik, samuti mitmed riigiametnikud, on selle poliitika hukka mõistnud.

Avalik arutelu ja avalik meelepaha laste lahutamise pärast vanematest sundis viimaks president Trumpi taanduma ja senist poliitikat lõpetama, nii et selle poolest sarnaneb Ameerika juhtum rohkem Lõuna-Aafrika kui natside või Nõukogude laagritega.

Sarnasuse püsimine sõltub nüüd aga Trumpi administratsiooni edasisest käitumisest, mis mitme nädala vältel enne taandumist üritas kogu asja eitada, süüd mujale lükata või isegi kõike õigustada.

Aga kui ilmusid teated lastest, keda kisti ema käest rinnaga toitmise ajal, sai selgeks, et 20. sajandi kõige kurikuulsamad koonduslaagrid peavad meile pidevalt täie karmusega meelde tuletama, et dehumaniseerimine on libe tee, mis viib otseti vägivalla ja muude ränkade kuritegude juurde.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane