Urmas Reinsalu kohtutäituritele: keegi ei tee kapitaalremonti hästi toiminud süsteemile 

Urmas Reinsalu  Foto: Pilt videost

Mullu juulis otsustas valitsuskabinet, et rahandus- ning justiitsministeerium peavad riiginõuete sundtäitmise süsteemi analüüsima ja esitama ettepanekud hiljemalt tänavu 1. detsembriks. Seda teab ka kohtutäiturite ja pankrotihaldurite koda. Paraku ilmestab teemat mitu väärarusaama. Näiteks, et plaanime teha kulukat kapitaalremonti aastaid hästi toiminud süsteemile. See väide on vale, kirjutab justiitsminister Urmas Reinsalu (IRL). 

Täitemenetluse süsteemi muutmise idee ei ole uus, vastupidi – seda on kaalunud valitsus ja ka riigikohtu arvates tuleks hinnata täitesüsteemi jätkusuutlikkust laiemalt ning otsida võimalusi kulusid vähendada, sh kohtutäiturite arvu ja ülesannete optimeerimise teel.

Kohtutäiturite majandustulemused näitavad, et suur osa neist ei suuda oma bürood tõhusalt majandada ning paljud kohtutäiturid tegutsevad toimetuleku piiril või sellest allpool. Kas tõesti on tegu hästi toimiva süsteemiga, kui täiturite müügitulu erineb üle kümne korra?

Selleks, et täituri büroo oleks konkurentsivõimeline ja jätkusuutlik, peab ta justiitsministeeriumi analüüsi järgi teenima aastas üle 80 000 euro kasumit. Aastail 2015–2016 oli selliseid täitureid kokku ainult 19 ehk alla poole täituritest. 2017. aastal oli neid negatiivsete tasumuudatuste tõttu ilmselt veel vähem. Ilmekas näide süsteemi kiratsemise kohta on see, et viimastel aastatel on kohtutäiturid otsinud aktiivselt võimalusi suurendada sissetulekuid, väljendades muu hulgas soovi asuda osutama inkassoteenust.

On tõsi, et esitasime valitsusele omapoolsed ettepanekud minna üle duaalse täitesüsteemi mudelile, kus riiginõuete sundtäitmine oleks antud maksu- ja tolliameti pädevusse, sest neil on olemas kompetents erinevate nõuete haldamisel ja sissenõudmisel, sularaha kogumise võrgustik jm makselahendused, automaatsed protsessid jne. Ühtlasi on ühtse süsteemi käivitamine kiirem ja kulud väiksemad, sest saab kasutada olemasolevat süsteemi.

See tähendab, et kohtutäituritele saadetaks sundtäitmiseks kõik eranõuded, sh elatise jm sotsiaalseid nõudeid, ning nad korraldaksid vara müüki. Seega ei pea kõrgelt kvalifitseeritud kohtutäiturid enam tegelema sellises mahus näiteks igapäevaste arveldusarvete arestidega.

Selge on see, et riik ei saa enda nõuete sissenõudmisel eelisseisundit ja nõuete sundtäitmine toimuks üldises järjekorras põhimõttel, et varem täitmisele saadetud nõue täidetakse enne. Välja arvatud seaduses sätestatud erisused, näiteks elatise nõuded, mis täidetakse alati eelisjärjekorras. Sellest järjekorrast kinnipidamise tagamiseks on ettepanek luua nõuete ja arestide register, kus kajastatakse kõiki nõudeid sõltumata sellest, kas nõude täitmisega tegeleb riik või kohtutäitur.

Ja mis veel on oluline – ümberkorralduse tulemusel muutuks sundtäitmine inimesele oluliselt odavamaks. Kui praegu tasuvad võlgnikud riiginõuete sundtäitmise eest kohtutäituritele ca 3,5 miljonit eurot aastas, siis edaspidi oleks süsteemi püsikulu hinnanguliselt 827 000 eurot aastas, mis on ca 4,2 korda väiksem. See on reaalne raha, mis jääb inimestele kätte ja mille arvelt saaksid nad tasuda paremini enda kohustusi.

Ühtlasi vajab ümber lükkamist väide, et reformi ei maksa kinni võlgnik, vaid maksumaksja. Kuna praeguse täitesüsteemi kulu maksavad kinni võlgnikud täituritasudena, on süsteem kujunenud võlgnikele üle jõu käivalt kalliks. Uut kulude katmise korda ei ole veel otsustatud, ent lahendusvariante on mitu: näiteks kehtestada võlgnikule lõiv, tasu, intress vms. Aga on selge, et püsikulud jäävad võlgnike kanda ning samal ajal muutub see summa inimestele jõukohaseks.

Kui sissenõudmiskulud vähenevad mitu korda, jäävad need summad kohtutäituritel arestimata ja kinni pidamata. Alles jääva raha eest saab tasuda muid põhinõudeid – teisisõnu ei lähe see raha kohtutäituri tasuks ja nii võidavad sissenõudjad, sh erasissenõudjad.

Ka pole ohtu, et kohtutäituri amet kaob. Alles jäävad kõrgelt kvalifitseeritud kohtutäiturid, kes ei pea enam iga päev lihtsalt arveldusarveid arestima ja inimesi teenindama, vaid saavad keskenduda keerukamatele juhtumitele. Kahtlemata muudab see kohtutäituri positsiooni usaldusväärsemaks ja mainekamaks.

Ka ei saa nõustuda väitega, et seda teemat pole asjaomastega, sh kohtutäiturite kojaga arutatud. Nagu öeldud, ei ole tegu uue ega ootamatu algatusega. Sundtäidetavate riiginõuete haldamise ja sissenõudmise ümberkorraldamise süsteemi on põhjalikult analüüsitud. Analüüsist selgus ridamisi kitsaskohti, millega täitesüsteem iga päev silmitsi seisab.