Lõuna-Korea ja Saksamaa mängu vilistanud kohtunik Mark Geiger vaatamas VARi langetatud otsust suluseisu asjus.

FOTO: SCANPIX

Jalgpallile kui sellisele on juhuslikkus juba loomult omane. Vahet pole, kas VARiga või ilma, üks otsus on jalgpallis niivõrd tähtis, et muudab mängu, kirjutab lugeja Johannes Luht.

Dino Buzzati «Tatarlaste kõrbe» alguses läheb sõjakooli lõpetanud ja väljakutseid otsiv Giovanni Drogo oma teenistust jätkama tatarlaste kõrbe vahetus kauguses asuvasse kindlusesse.

Aastate möödudes entusiasm ja lõbusus Giovannis raugeb. Nii teda kui ka kaaslasi lohutab aga siiski üks mõte. Nimelt mõte sõjast, päevast, mil tatarlased neid siiski ründavad.

Kaunis sarnane meeleolu valdas ka mind peale selle aasta Meistrite Liiga poolfinaale, kus mõlemas mängus oli kamaluga vaieldavaid otsuseid. Õhku jäi küsimus – kas tiitli saatuse otsustasid siiski «õiged» meeskonnad?

Kui Giovanni vaatas suure entusiasmiga sõja poole, siis sarnaselt suunasin mina oma pilgu jalgpalli õiglusmessiase, VARi (videokohtunik) poole. Paberil vaadatuna tundus see kaunis. Reaalsus aga on endast kiiresti märku andnud.

Kokkuvõttes on infantinolik naiivsus juba pannud koleda pitseri sellele MMile. Järgnevalt räägin õiglusest ja videokohtunikest.

Üks õiglus teisest tähtsam?

Õiglus on ilmselt üks keerulisemaid mõisteid, millega ühiskonna tasandil pidevalt tegeletakse. Samas on ju ilmselge, et universaalset definitsiooni sellele olemas ei ole. Seejuures kiputakse õiglust taga ajades keskenduma pelgalt ühele statistilisele näitajale. Näiteks palgalõhe teema.

On lihtne välja tuua naiste ja meeste palkade protsentuaalne erinevus ja seejärel hakata mõtlema, mis vahenditega seda vähendada või eemaldada, sest ilma taustsüsteemideta tundub see ju tõesti negatiivne näitaja. Samal ajal aga temaatikat süstemaatiliselt vaadates kerkib näiteks küsimus – miks on meeste osakaal vanglates märgatavalt suurem naiste omast? Ja kas palgalõhest rääkides saab neist kahest statistilisest näitajast üleüldse eraldi kõneleda?

Palgalõhe küsimus on minu meelest kindlasti sama kompleksne nagu VARi küsimus, sest mängu tuleb abstraktne õigluse küsimus.

Ott Järvela tõi oma artiklis välja, et Leuveni Ülikooli uurimuses leiti, et VARi abil suudetakse tõsta otsuste täpsust 93 protsendi pealt 98 peale. Niimoodi vaadates tundub olevat kõik selge – kes siis ei tahaks, et otsused oleksid täpsemad ja seega «õige» meeskond saavutaks edu?

Ühe statistilise näitaja raames tegutsedes aga jätame kõrvale tegurid, mida mõistame tunduvalt paremini, kui vaatame asja süstemaatiliselt. Milline mõju on paariminutilisel mängupausil meeskondadele? See mõjutab ju ilmselgelt mängu voolavust. Tekib küsimus – kas ühe meeskonna momendi tapmine ei ole siis samasugune ebaõiglus? Või on üks õiglus teisest tähtsam?

Statistiliselt on näitaja paranenud, aga ...

Samuti on VAR teinud võimalikuks olukorrad, nagu nägime Prantsusmaa-Austraalia mängus. Mängu seis oli 0-0 ning Austraalia käes oli pall. Tegelikult aga oli Antoine Griezmanni vastu tehtud karistusalas viga, millest VAR kohtunikku teavitas ja kui pall oli auti läinud, siis määrati Prantsusmaa kasuks penalti.

Reeglite kohaselt peab tekkima mänguseisak, et kohtunik saaks otsuse vastu võtta. Seega tekib kaks reaalsust – üks, kus Prantsusmaa suure tõenäosusega juhib 1-0, ja teine, kus Austraalia mängib ikka teatud perioodi edasi endale soodsal 0-0 seisul.

Kujutada vaid ette olukorda MMi finaalis, kus näiteks sarnane olukord juhtub mängu viimastel minutitel. Lionel Messi Argentina on 1-0 eduseisus ja ihaldatud tiitel on juba käeulatuses, kuid siis läheb pall auti ja tehakse otsus – penalti vastasmeeskonnale.  Niimoodi jõuame olukorrani, kus õigluse nimel ohverdatakse õiglust. Võta siis kinni, kumb tähtsam on. Penalti või punase kaardi otsus on üle ajast, mil üks meeskond mängib teadmatuses. Tundub, et siinkohal on oluline ka see, et pärast mängu saame kokku lugeda punase kaardi ja penalti olukorrad ning öelda, et näiteks täna me ei teinud selles osas ühtegi viga.

Statistiliselt on näitaja paranenud ja peaksime olema rõõmsad. Samas aga tekib VARi kasutamise tulemusena ebaõiglust juurde halli tsooni – sinna, kus me ei saa statistiliselt suurt midagi mõõta.

Juhuslikkus on omane

Jalgpallile kui sellisele on juhuslikkus juba loomult omane. Vahet pole, kas VARiga või ilma, üks otsus on jalgpallis niivõrd tähtis, et muudab mängu. Korvpallis ja võrkpallis me sarnasest asjast niimoodi rääkida ei saa, sest skoorid on märksa suuremad ja kohtuniku otsuse roll ka selle võrra väiksem. Samuti on platsi mõõtmete tõttu nimetatud spordialadel VARi kasutamises märgatav eelis. Pole kahtlust, et ebaõiglus nii maailma kui ka jalgpalli ühel või teisel kujul jääb. Kahjuks aga eemaldatakse statistilise õigluse tagaajamisega sellest kuninglikust mängust ka selle võlu.