Sirbis sel reedel: kuidas alusteadus meie nutitelefoni jõuab

Foto: Sirp

Sirp 29. juunil: 

Foto: Sirp

MAARIN MÜRK: Karu, ära nuta, hakka tegutsema!

Suure pildi puhul torkab silma, et väike ja alarahastatuna eksistentsiaalsete valikute ees seisev valdkond on seesmiselt killustunud, õhus on kõrbehaisu, mis on ilmselt nii läbipõlemise kui ka omavaheliste lahingute kirbe märk.

Lugedes alusdokumenti «Kultuur 2020», mis peaks katma kõik kultuurivaldkonnad, torkab eelkõige silma selle fragmenteeritus – tekst koosneks justkui säutsudest. Kultuur oma mitmekesisuses ja paljususes on üks keerukamaid valdkondi, mida poliitikaks kirjutada, sest huvigruppe, organiseerumisvorme, tulevikuvaateid ja lähenemisviise on tohutult. Kuigi sellises formaadis ei tohikski minna väga konkreetseks, koostada üksiklahenduste ja asutuste tasandi lubaduste paketti, tekitab kokkusurutud väljendusviis siiski küsimuse, kui suur on sellise dokumendi kandejõud. Kaarel Tarand viitab oma artiklis, et riigikogus on kultuuripoliitika arengusuundade dokumendi arutelu olnud ülimalt napp. Ometi peaks kultuuripoliitika põhialused olema kultuurivälja signaal parteipoliitika segastes vetes ning majakas ka kultuuriväljal tegutsejatele endile. Aga kas eesmärk peaks olema teha järgmise perioodi rahastusplaan, leppida kokku kultuurialade n-ö territoriaalne jaotus ja eelarve maht, sõnastada üldisemad väärtused, millest otsused lähtuvad, või kinnistada asjade seis oma praegusel kujul? Sellise formaadi puhul on väga oluline ka nn nähtamatu osa, just need diskussioonid, mida kultuuripoliitika põhialuste koostamiseks peetakse. Kultuuripoliitika sõnastamine peakski olema kaasava poliitikategemise ja kodanikuühiskonna enesejõustamise harjutus.

REIN RAUD: Veel kord geneetilise ja kultuurilise piirist

LGBT-peredes kasvanud lapsed ei erine oma eakaaslastest ei füüsilise ega vaimse võimekuse poolest, neil pole keskmisest rohkem psühholoogilisi probleeme ega ka homoseksuaalseid kalduvusi.

Martin Ehala konstruktiivne kriitika («Kas gravitatsioon mõjutab moodi?», Postimees 16. VI) minu artiklile «Mood ja gravitatsioon» (Sirp 1. VI) tõi jätkuvasse konstruktivismi-arutelusse tagasi ratsionaalse noodi, mistõttu oli seda suur rõõm lugeda. Paljude Ehala põhiväidetega olen täiesti nõus. Näiteks lõigule «sügavam analüüs näitab, et mood ja gravitatsioon ei ole mitte alternatiivid, millest üks on õige ja teine ekslik ettekujutus sotsiaalsetest konstruktsioonidest, vaid need on kaks eri tüüpi sotsiaalset konstruktsiooni, mis asuvad sama skaala eri otstes ... Gravitatsiooni ja moe vahele jääb suur hulk ühiskondlikke nähtusi, mis on osaliselt mõjutatud objektiivsest reaalsusest ja osaliselt vormitud ajastuomaste tõekspidamiste poolt» kirjutan hea meelega alla, sest just seda ma oma teada ütlesingi. Eriarvamused tekivad meil aga selle üle, kus see objektiivse reaalsuse ja ajastu tõekspidamiste mõjusfääride piir ikkagi kulgeb. Ehala näib siin-seal omistavat objektiivsetele, bioloogiliselt tingitud teguritele suuremat tähtsust, kui on minu meelest põhjendatud.

VALLE-STEN MAISTE: Marje Hansar, pühitsetud olgu …

Ainult laisk ei siuna praegusel ajajärgul Venemaad, Igor Mangi, ja kui silma jääb, ikka ka Õllesummerit. Putini osas vimmaka ja Mangigi kiusamisse jõudumööda panustanuna näen matroon Hansari ürituses kõigest hoolimata ka üht-teist helget. Muidugi, täie mõistusega inimene ei peaks juuli alguspäevil lauluväljakul kooserdama. Aga peene maitsega naisõiguslasest trendiajakirjanik Barbi Pilvregi ju käis! Omaaegses legendaarses följetonis on 1990. aastate superkolumnist kirjeldanud Hansari prallet kui anaalhuumoriküllast «kohtumist sisemise seaga».

KRISTO MATSON: Muusika teekond muuseumis

Muusikateoste käsikirjad on oluline allikmaterjal nii muusika uurijatele kui ka esitajatele. Sageli on kirjastamata heliloomingu puhul ainuke originaalkäsikiri või ümberkirjutus säilinud Eesti teatri- ja muusikamuuseumis. Kuidas aga muusika muuseumi jõuab ning millised on muusikavaldkonna ootused seoses käsikirjade uurimise, esitamise või kirjastamisega? Kuidas teha suurem hulk käsikirju digitaalselt kättesaadavaks? Millised on sealjuures õiguslikud piirangud ning kuidas käsikirjad eri andmebaasidest üles leiab?

ANDI HEKTOR: Kuidas alusteadus meie nutitelefoni jõuab

Tehnoloogiad, mis tegid võimalikuks iPhone’i loomise, pärinevad uurimistöödest, mis on ajendatud kas puhtast teaduslikust uudishimust või utoopilistest insenertehnilistest probleemiasetustest.

Alusteadustes jagatakse Nobeli auhindu üsna ulmeliste avastuste eest. Sageli näib neil puuduvat side igapäevaeluga. Lähivaatlusel selgub aga, et meie argividinad on täis teadmisi, mis pärinevad näiliselt elukaugest teadusest inseneeriast ja disainist. Tihti sellistest veidi salapärastest kohtadest, mida tähistavad lühendid CERN, NASA, DARPA, ESA jms. Miks sünnib maailma tippteaduskeskustes läbimurdelisi ideid, tehnoloogiaid ja ettevõtteid? Kas ja mida on Eestis sealt õppida, et meie alusteadus tippinseneeria ja ulmedisain edeneksid kiiremini ning panustaksid veel rohkem meie igapäevaellu?

Arvustamisel:

• Eesti Draamateatri ja Nargeni festivali «Isamaa pääsukesed»
• Vanemuise muusikal «Sweeney Todd»
• Konrad Lorenzi «Niinimetatud kurjus: agressiooni looduslugu»
• Urve Sõmera «Päikesevõimalus»
• Rakvere teatri «Lõikuspeo tantsud»
• Margus Mikomäe «Kaksteist armastavat naist»
• Tallinna kunstinädala suurnäitus «Katedraal tehnikale»
• näitused Liisi Eelmaa «Õrnalt õhus», Kelli Valgu «Helene pärandus, Erki Kasemetsa «Sünnipäev. 30. juuni»