Heili Sibrits: näitlejaamet pole popp?

Heili Sibrits. Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

EMTA lavakunstikooli astumiseks esitati tänavu peaaegu poole vähem avaldusi kui kaks aastat tagasi – kui Elmo Nüganeni ja Anu Lambi juhendatavas 29. lennus õppimisest oli huvitatud 462 noort, siis sel sügisel sooviks lavakas kooliteed jätkata vaid 243 gümnaasiumi lõpetanut.

Küsimusele, miks on Panso kooli populaarsus järsult kahanenud, ühest vastust pole, seetõttu saab põhjuste üle vaid spekuleerida. Kõige lihtsam järeldus oleks, et teater ja näitlejaamet pole in. See järeldus on aga vildakas, sest 243 avaldust umbes kaheksateistkümnele kohale (täpne arv selgub pärast katseid) näitab siiski tohutut huvi. Noorte teatriarmastuse hääbumist ei kinnita ka kooliteatrite jätkuv menukus.

Teine kiire järeldus oleks see, et Elmo Nüganen ja Anu Lamp on kõvemad nimed kui 2018. aastal vastu võetava kursuse juhendajate omad. Ka see on kaheldav, sest Eesti teatrit tundvatele inimestele on Lembit Peterson, Liina Olmaru ja Indrek Sammul tegijad suure algustähega. Pealegi ei vali lavakasse pürgivad noored sisseastumise aega mitte juhendaja nime järgi, vaid sõltuvad oma gümnaasiumi lõpetamise aastast.

Siin jõuamegi ehk kõige tõesema põhjuseni. Ülikooliikka on jõudnud sajandivahetuse paiku sündinud noored, ent Eesti taasiseseisvumisaja madalaim sündimus oli ajavahemikus 1997–2002. Neid ongi vähem ja seega esitatakse ka vähe avaldusi. Lihtne ja loogiline.

Üleskutse «Õpi inseneriks!» on kindlasti mõjukas, kuid raske on uskuda, et näitlejahingega inimene suudab maha suruda lavakutse ja valib IT.

On aga veel paar tegurit, mis võivad olla olulised. Esiteks on lavaka kõrval jõuliselt pead tõstnud Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia teatriõpe: paljud maakonnateatrite noored näitlejad on lõpetanud just selle kooli, teleski teevad ilma Viljandi vilistlased (näiteks Tõnis Niinemets ja Adeele Sepp). Viljandi kultuuriakadeemia maine on muutunud ja enam pole tegu lavakasse mitte sisse saanute kooliga.

Üleskutse «Õpi inseneriks!» on kindlasti mõjukas, kuid raske on uskuda, et näitlejahingega inimene suudab maha suruda lavakutse ja valib IT. Pigem on jõudnud noorteni arusaam, et lavale või telekasse pääsemiseks ei pea end neljaks aastaks Toompea kloostrikooli sulgema – stand-up-koomikud (näiteks Tigran Gevorkjan, Kaarel Nõmmik), telesarjade näitlejad (Kristel Aaslaid, Grete Klein) ja superstaarisaated kinnitavad, et publiku tähelepanu ja armastust saab ka lihtsamalt. Pealegi suunab lavakas noore teatri asemel aina sagedamini vabakutseliste karmi maailma, kus ei hinnata ainult Toompea koolis lihvitavaid oskusi.

Kindlasti oleme siiski kaugel sellest, et lavakoolile hingekella lüüa. Praegu pole veel teada, millistele erialadele on tänavu suur konkurents. Kui aga liita kokku näitleja, lavastaja ja dramaturgi õppesuunal õppida soovivate noorte avaldused, siis esitati lavakoolis ühele õppekohale 13,5 avaldust. See arv on suurem kui mullusel rekordi-erialal – Tartu Ülikooli koolieelse lasteasutuse õpetaja erialale esitati toona 9,8 avaldust ühele kohale.