/nginx/o/2018/06/27/7924130t1hf831.png)
Populistliku rahvusluse vastand ei ole mitte globalistlik elitism, vaid majanduslik realism. Ning sellistel riikidel, nagu Suurbritannia, Ühendriigid ja edaspidi ka Itaalia, seisab ees oma kogemuse pealt raskel moel teada saada, et viimaks jääb alati peale reaalsus, kirjutab ökonomist Anatole Kaletsky.
Käesoleva kümnendi põhiline konflikt tundub käivat rahvusluse ja globalismi, mitte populismi ja elitismi vahel. Peaaegu kõikjal, kuhu ainult pilgu heidame – olgu tegemist Ühendriikide või Itaalia või Saksamaa või Suurbritanniaga, rääkimata juba Hiinast, Venemaast ja Indiast –, on rahvuslike tunnete kasvupuhang muutunud poliitikaelu peamiseks käimalükkavaks jõuks.
Samal ajal eeldatud «tavaliste inimeste» mässu eliidi vastu ei paista väga kuskil. Miljardärid eesotsas Donald Trumpiga on haaranud enda kätte USA poliitika, «populistlikku» Itaalia valitsust juhivad valijate mandaadita professorid ning kuskil maailmas ei ole ka maksudega suudetud vähendada finants- ja tehnoloogiasektori esindajate ning firmajuhtide sissetulekute metsikut kasvu. Samal ajal tavalised töötajad on pidanud leppima tegelikkusega, et ülikvaliteetne elamispind, haridus ja isegi tervishoid jäävad nende käeulatusest lootusetult välja.
Rahvusluse domineerimine võrdsuspõhimõtte üle torkab eriti teravalt silma Itaalias ja Suurbritannias, kahes riigis, mida omal ajal tunti rohkem loiu rahvustunde järgi. Suurbritannia on tuntud selle poolest, et seal pole riigilippu isegi valitsushoonetel, ning enne Brexiti referendumit suhtusid inimesed riiklusse nii muretult, et ei suvatsenud kokku leppida isegi selles, mis on nende riigi nimi: Ühendkuningriik, Suurbritannia või Inglismaa, Wales ja Šotimaa.
Samal ajal tavalised töötajad on pidanud leppima tegelikkusega, et ülikvaliteetne elamispind, haridus ja isegi tervishoid jäävad nende käeulatusest lootusetult välja.
Itaalia polnud isegi nii palju rahvuslik. Euroopa Liidu asutamisest peale on itaallased olnud suurimad föderalismi poolehoidjad ja arvamusküsitlused näitasid, et päris viimase ajani usaldasid valijad ELi juhte Brüsselis rohkem kui omaenda valitsust Roomas. Itaallased armastavad kirglikult oma kultuuri, ajalugu, toitu ja jalgpalli, aga nende isamaalisus oli seni seotud pigem regioonide ja linnade, mitte riigi kui tervikuga. Nad eelistasid valitsemist Brüsselist valitsemisele Roomast.
Paremäärmuslik erakond Liiga, mis nüüd on Itaalia uue koalitsioonivalitsuse väiksem osapool, kandis veel selle aastani nime Põhjaliiga. Üks nende lemmikloosungeid oli «Garibaldi ei ühendanud Itaaliat, vaid lahutas Aafrika» ning nende peamine poliitiline nõue oli Itaalia riigi laialisaatmine. Selle asemel nõudsid nad uue riigi Padaania rajamist, mis eraldaks põhjapoolsed õitsvad piirkonnad korrumpeerunud ja vaesest Roomast ja lõunapoolsetest aladest.
Millega siis seletada rahvusluse järsku tõusu dominandiks? Itaalia, Suurbritannia ega isegi USA uues rahvusluses ei ole tegelikult kuigi palju positiivse tooniga isamaalisust. Rahvuslike tunnete lõkkelelöömine paistab olevat suurel määral võõravihailming selles vaimus, nagu teravmeelselt määratles tšehhi-ameerika sotsioloog Karl Deutsch: «Rahvus on rühm inimesi, keda ühendavad valed oma mineviku kohta ja viha naabrite vastu.» Rasked ajad – kehv palk, ebavõrdsus, piirkondlik mandumine, kriisijärgne kasinus – õhutavad ikka süüdlasi otsima ning välismaalased on selleks alati hea sihtmärk.
Trumpi sõjakas suhtumises Mehhiko sisserändajatesse ja Kanada importi ega uue Itaalia valitsuse nativistlikus poliitikas ega Theresa May kuulsaimas avalduses pärast Ühendkuningriigi peaministriks saamist («Kui arvate, et olete maailmakodanik, ei ole te üldse millegi kodanik. Te ei saagi aru, mida kodakondsus tähendab») ei ole midagi isamaalikku.
Leidub siiski ka hea uudis neile, kes jätkuvalt tunnevad uhkust selle üle, et on «maailmakodanikud»: võõravihasse kalduv katse lükata süü majandusraskustes välismaalaste kukile on määratud läbi kukkuma.
Vaatame kas või kriisijärgset püüet suunata rahva viha turufundamentalistliku majanduse kokkuvarisemise pärast «ahnete pankurite» peale. See kukkus läbi, osaliselt küll ka seepärast, et pankureil leidub enda kaitsmiseks tohutuid ressursse, mida välismaalaste käsutuses tavaliselt ei ole. Kuid pankurite tümitamine ei suutnud avalikkust kuidagi rahustada eelkõige seepärast, et rahandusmaailma ründamine ei toonud kaasa palgakasvu, ei vähendanud ebavõrdsust ega kahandanud sotsiaalset hüljatust. Sama juhtub praeguste rünnakutega välismaalaste mõju vastu, olgu tegemist siis rände või kaubandusega.
Suurbritannias näiteks on hakatud tasapisi aduma, et Euroopa probleemidel ei ole midagi pistmist nende tõeliste poliitiliste muredega, mis suurel määral ajendasidki inimesi lahkumise poolt hääletama. Praegu domineerivad Brexiti kõnelused, mis juhivad Briti poliitika tähelepanu hoopis muudele asjadele veel aastaid, võib-olla lausa aastakümneid. Suurbritannia rahvuslik vastasseis ülejäänud Euroopaga pakub samal ajal kõigi erakondade poliitikutele lõpmata palju ettekäändeid välja vabandada suutmatus parandada inimeste igapäevast elujärge.
Lähematel kuudel või aastatel saavad sedasama teada USA ja Itaalia valijad. Ka neis riikides ei aita välismaiste (kaubanduslike või rändega seotud) mõjude süüdlaseks tembeldamine mitte millegagi kaasa elatustaseme tõstmisele või poliitilise rahulolematuse allikate kõrvaldamisele.
Itaalia võib täiesti õigustatult nuriseda ELi üle: silmakirjalik ja tasakaalustamata poliitika pagulaspoliitika ja merepääste küsimuses, iseennast kahjustavad eelarvereeglid, majanduse aluseid eirav rahanduspoliitika. Ent uus valitsus kasutab rahvuslusepuhangut ära ka selliste reformide ründamiseks, millel ei ole midagi pistmist Euroopaga, aga mis oleksid eluliselt vajalikud Itaalia majanduse turgutamiseks.
Suurbritannia rahvuslik vastasseis ülejäänud Euroopaga pakub samal ajal kõigi erakondade poliitikutele lõpmata palju ettekäändeid välja vabandada suutmatus parandada inimeste igapäevast elujärge.
Itaalia valitsused on finantskriisist alates tasapisi ladunud pensioni-, tööturu- ja pangandusreformide vundamenti. Nende muutustega on loodud majanduse taastumise tingimused, mis kümme aastat kestnud surutise järel viimaks möödunud aastal algaski. Samal ajal on reformid olnud poliitiliselt ebapopulaarsed ja nüüd tahetakse neist loobuda kui elitistliku välismaise rõhumise sümbolitest. Kui uus valitsus hülgab kõik kolm reformiprojekti, võivad itaallased ühtlasi maha matta igasuguse lootuse majanduse taastumisele - võib-olla lausa veel kümmekonnaks aastaks.
USA leiab samuti, et välismaiste huvide ründamine ei paranda midagi, vaid võib raskusi veelgi süvendada. Trump usub, et meetmed Hiina, Saksamaa ja Kanada impordi vastu kahjustavad kaubanduspartnereid ja võimaldavad luua töökohti Ameerikas. See võiks nii olla, kui USA majandus kannataks nõrga kasvu ja deflatsiooni käes. Kuid tugeva nõudluse ja kasvava inflatsiooniga maailmas leiavad Saksamaa ja Hiina eksportöörid oma toodetele kiiresti uue turu, samal ajal kui USA tootjad peavad palju vaeva nägema, et leida asendajaid senistele välismaistele tarnijatele. BMW ja Huawei käekäiku ei ohusta suurt midagi, Ameerika tolle võib samal ajal aga võrrelda lisamaksuga Ameerika tarbijatele hindade kasvu tõttu ning Ameerika töölistele, ettevõtetele ja kinnisvaraomanikele intressimäära kasvu tõttu.
Populistliku rahvusluse vastand ei ole mitte globalistlik elitism, vaid majanduslik realism. Ja lõppude lõpuks reaalsus võidab.
Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane
Anatole Kaletsky on ettevõtte Gavekal Dragonomics peaökonomist ja juhatuse kaasesimees. Ta on olnud Timesi, New York Timesi ja Financial Timesi kolumnist ning kirjutanud raamatu «Capitalism 4.0: The Birth of a New Economy» («Kapitalism 4.0: Uue majanduse sünd»), mis nägi ette paljusid maailmamajanduse kriisijärgseid muutusi. Tema 1985. aastal ilmunud raamat «Costs of Default» («Pankroti kulu») kujunes lausa õppematerjaliks paljudele Ladina-Ameerika ja Aasia valitsustele, kes pidid pidama pankade ja IMFiga läbirääkimisi suutmatuse tõttu riigivõlga tasuda ja vajaduse üle see restruktureerida.
Copyright: Project Syndicate, 2017.