Juhtkiri: üleostmiste poliitika on Tallinnas alles

Denis Boroditš. Foto: Jaanus Lensments/Postimees

Imesid juhtub. Tallinna Linnatranspordi ASi juhiks kandideeris 18 inimest, kellest neli pääses vestlusvooru. Küllap täitsa juhtumisi osutus keskerakondlastest linnajuhtide silmis neist kõige tugevamaks transpordi ja selle juhtimise asjatundjaks kunagine keskerakondlane, praegune reformierakondlane Deniss Boroditš.

Kusjuures Boroditšil on põhimõtteliselt võimalik taastada ka oma Reformierakonnas kandideerides saadud koht Tallinna linnavolikogus ning meie reporteri küsimise peale ei öelnud Boroditš selge sõnaga, et ta seda ei tee: «Kas on mõtet oma mandaat taastada või mitte, näitab aeg.» Mai alguses ei ühinenud Boroditš oma erakonnakaaslaste ja ülejäänud opositsiooniga, et hääletada linnapea Taavi Aasa umbusaldamise poolt. Ta palus hoopis peatada oma volikogu liikmeks oleku – see kehtib 4. augustini.

Selle loo taustal tasub meenutada, et Keskerakonna ülekaal Tallinna volikogus on napp. Opositsiooni kuuluvate volikogu liikmete kirjelduste järgi on opositsioonisaadikuid, kellele on keskerakondlastest linnajuhid käinud väga lahke käega palgalisi kohti pakkumas. Väidetavalt ollakse valmis niisuguste üleostmiste tarbeks looma ka ametikohti, millel mingit muud mõtet polegi. Et sinekuuride loomise praktika on Tallinna linnavalitsuses olnud, kinnitavad varasemad avalikkusele hästi teada olevad lood. Paistab, et asjad käivad samamoodi edasi praegugi.

Ehk siis töökohtadega linna maksumaksja arvelt püütakse lõhkuda volikogu opositsiooni, kindlustada oma sisulist ainuvõimu ning sulgeda kriitikute suid. Täiesti võimalik, et Deniss Boroditš ise tahab lihtsalt teha mingit köitvat ja prestiižikat tööd, sest pole poliitikas leidnud ühtegi teemat, mis teda sisuliselt huvitaks. See pole patt. Tema uude ametisse määrajatel on aga ilmselgelt ka teisi tahtmisi.

Boroditši juhtum tuletab vägisi meelde anekdooti Brežnevi-aegsest Nõukogude Liidust. Nimelt juhtus moskvalase Ivanoviga selline haruldane asi, et tal õnnestus saada tuusik turismireisiks Ida-Saksamaale.

Kui Ivanov Moskvasse tagasi jõudis, jutustas ta joovastavate jookide manustamise saateks sõpradele Petrovile ja Sidorovile, mida ta oli Saksamaal näinud. «Saksamaal on mesilased sama suured nagu meil koerad,» teatas Ivanov.

«Kui suured neil siis mesitarud on?»

Ivanov: «Tarud on samasugused nagu meil.»

«Aga kui suured on siis tarude lennuavad?»

Ivanov: «Ikka samasugused nagu meil.»

«Kuidas Saksamaa mesilased siis tarust sisse ja välja mahuvad käima?»

Ivanov mõtles ja teatas: «Vaadake, Saksamaal ei ole sellist edasi-tagasi sebimist nagu meil. Kes on sees, see on sees, ja kes on väljas, see on väljas.»