Aivar Reinap

FOTO: Postimees

«Teie ajakirjaniku arvamus rikkus kogu mu jaaniõhtu!» purskas tuttav südamepõhjast. Selgus, et jutt käis tselluloositehasest ja küsimusest – kas tehase võimalikke mõjusid peaks uurima või mitte.

Ajakirjanik leidis, et võiks põhjalikult uurida tehase rajamisega seotud asjaolusid ja siis langetada kaalutletud otsus. See seisukoht mõjus mu tuttavale riigireetmisena: «Kui juba uuritakse, siis enam tagasiteed ei ole ja hiljem lihtsalt tõdetakse, et kus te varem olite!»

Olin üllatunud, et kõrgharidusega vestluspartner ei vaja otsuste tegemiseks mingit infot, «sest niigi on teada, et Emajõe seisund on kehv, et tselluloositehas levitab haisu, et eestlased ei saa sest tehasest mingit kasu, sest hiinlased või mõni suurkorporatsioon võtab kogu kasumi endale ja meile jätab ainult saasta ja parem viime palgid välja, kui reostame Eestit!»

Püüdsin leida argumente, miks vähemalt tasuks taolise tehase ehitust kaaluda – 200 suurepalgalist töökohta väljaspool Tallinna, sadu kaudseid töökohti, Eesti ekspordi kasv 2-3 protsenti ja sisemajanduse kogutoodangu kasv üle protsendi ehk suudaksime paberipalgi asemel välja viia oluliselt väärtuslikumat toodangut ehk meie elatustase suures plaanis tõuseks. See tähendaks tootlikkuse kasvu ning selle toel ka riigi suuremaid tulusid, mis võimaldab maksta paremaid palku ja pensione.

«Me tarbimegi liiga palju ja sellisel juhul pole meile ka seda palgatõusu tarvis,» kõlas vastuseks ehk parem elan metsas vaeselt, kui lasen kapitalistidel tulla meie keskkonna arvelt tulu teenima. «Pealegi on ka küttepuu hind ilma tehasetagi nii kõrgeks tõusnud.»

Ühest küljest tahaks, et raha jätkuks küttepuude jaoks, kuid investeerimist suurtesse tööstustesse ei tahaks lubada. Eesti Panga eile avaldatud majanduse ülevaates juhitakse tähelepanu, et ettevõtete investeeringud on suhteliselt kehval tasemel, mistõttu majanduskasvu väljavaated on kesised. Me ei taha ka võõrtöölisi riiki lubada, kuigi töökäte puudus pitsitab. Ostame odavat alkoholi Lätist ehk jätame riigi maksutuludest ilma ja suurema probleemi korral kolime ära Soome või Austraaliasse. Siis tekib peagi suur küsimus, kuidas me oma vananeva rahvastikuga suudame riiki ülal pidada.

Muidugi võime kõik vähem tarbida ja vajadusel ka kartulikoori süüa, kuid kui pöörame arengule selja, siis ühel hetkel otsustab siin meie asemel keegi teine ja tõenäoliselt need otsused meeldivad meile veelgi vähem.

Kas siis ehitada tselluloositehas ja kuhu? Kahjuks pean tunnistama, et kuigi see teema pakub mulle huvi, siis siiani pole mul piisavalt infot, et seisukohta võtta. Kui ohtlik on see tehas keskkonnale ja kui hirmsat haisu välja ajab? Samas oli minu selline arutlev seisukoht piisav, et pälvida tuttava pahameelepurset: te ajakirjanikud olete kõik ühesugused ja ära ostetud, sest kõik on ilma uurimatagi selge!