FOTO: SCANPIX

Nelja lapse hoolitsuseta jätmise juhtumi valguses tõdeb jurist Kristel Valk, et Eestis puudub laste õiguste tagamise strateegia. Ka laste õiguste kaitse raamseadus pole tõhus.

Eile avalikkuse ette jõudnud juhtum, kus neli last oli jäetud aastateks hoolitsuseta, tõstatab taas küsimuse, kas Eestis on laste turvalisus ja kaitse seadustega piisavalt tagatud ning kas riik teeb tõhusalt tööd, et selliseid juhtumeid vältida.

Sellele küsimusele on lihtne vastus: ei ole. Eestis puudub nii laste õiguste kaitset puudutav strateegia kui ka ajakohastatud ning laste õigusi ka tegelikult kaitsev lastekaitseseadus. Õigusliku tausta puudumine on kindlasti üks neist põhjustest, miks laste õiguste tagamine ja kaitse Eestis problemaatiline on.

Raskem küsimus on, kuidas peaks toimima, et muutused selles valdkonnas tegelikuks saaksid.
Laste õiguste kaitseks on viimastel aastatel toimunud neli reaalset arengut: alates 2009. aasta 1. jaanuarist on ohus olevast lapsest võimalik teatada telefoninumbril 116 111, mis on ühtne kogu Euroopas; 2010. aastal loodi sotsiaalministeeriumis laste ja perede osakond; samal aastal alustasid politsei- ja piirivalveameti prefektuurides tööd lastekaitseteenistused; 2011. aastal anti õiguskantslerile selge volitus laste õigustega tegelemiseks.

Samas puudub Eestis laste kaitsmiseks piisav seaduslik baas. Lastekaitset reguleerivatest õigusaktidest on olemas vaid pea kümme aastat tagasi vastu võetud lastekaitseseadus, mille puuduseks on selle üldsõnalisus ja deklaratiivsus, mistõttu ei ole seaduse rakendamine ning laste õiguste tagamine tõhus. Vajadusest töötada välja uue lastekaitseseaduse eelnõu räägiti riigikogus juba 2001. aastal. 2005. aastal valitsuse heakskiidetud «Lastekaitse kontseptsiooni» tegevuste ajakavas oli kirjas, et uus lastekaitseseadus jõustatakse 2007. aasta 1. jaanuariks. Neli ja pool aastat ei ole seda ikka veel tehtud.

Tuleb nõus olla õiguskantsler Indrek Tederiga, kes leidis 2010. aasta ettekandes riigikogule, et «jääb mulje, et see, mis puudutab laste õigusi, oleks nagu õigusloome tolmune nurgatagune, kuhu seadusemeister eriti ei vaata».

Üks põhjuseid, miks uue seaduse vastuvõtmine nii kaua on veninud, on kindlasti vastava valdkonna riikliku strateegia puudumine. Viimane vastava valdkonna riiklik strateegia pärineb aastast 2004 ning oli kehtestatud kuni 2008. aastani.

Sotsiaalministeeriumis on väljatöötamisel «Laste ja perede arengukava 2011–2020». Jääb üle vaid loota, et arengukava võetakse lähiajal vastu.

Paljude arvates käib laste kasvatamise juurde füüsiline vägivald. Näiteks selgus 2009. aasta soolise võrdõiguslikkuse monitooringust, et 47 protsenti uuringul osalejatest pidas lapse füüsilist karistamist mõnikord paratamatuks. Füüsilise karistamisena käsitatakse muu hulgas laste juustest tõmbamist, lükkamist ja tõukamist, sunnitud toiduneelamist, ebamugavas asendis seisma sundimist jne.

Üldine õiguslik regulatsioon keelab laste füüsilise karistamise. ÜRO Peaassamblee 20. novembril 1989. aastal vastu võetud lapse õiguste konventsiooni järgi peavad osalisriigid rakendama kõiki seadusandlikke, administratiivseid, sotsiaalseid ja haridusalaseid abinõusid, et kaitsta last igasuguse füüsilise ja vaimse vägivalla, ülekohtu või kuritarvituse, hooletussejätmise, hooletu või julma kohtlemise või ekspluateerimise, kaasa arvatud seksuaalse kuritarvituse eest.

Ka Eesti karistusseadustik näeb ette karistuse teise inimese tervise kahjustamise, samuti löömise, peksmise või valu tekitamise eest ega sätestata erandeid juhuks, kui täiskasvanu kasutab lapse suhtes vägivalda nn karistuslikel eesmärkidel. Kui seadus ei pea lubatavaks vägivalda täiskasvanute omavahelistes suhetes, on see mõeldamatu ka lapse suhtes.

Juriidilisest aspektist on füüsilise vägivalla kasutamine laste vastu olnud Eestis keelatud vähemalt põhiseaduse jõustumisest 1992. aasta 3. juulil. Võib oletada, et kui lastevastase vägivalla ja väärkohtlemisega seonduvad sätted ja selliste tegude eest ettenähtud karistused oleksid otsesõnu kirjas lastekaitseseaduses ning tehtaks ka vastavat teavitustööd, paneks see lapsevanemaid enam oma tegevuse üle järele mõtlema ning ehk aitaks see ära hoida selliseid juhtumeid nagu äsja päevavalgele tulnud lugu.

Laste kasvatamine vägivalla abil on olnud meie ühiskonnas pikka aega tavaline (olgu siis tutistamine või laksu andmine). Samas võib see vägivald kaasa tuua tõsiseid vaimseid probleeme, ühtlasi õpib laps sel viisil, et vägivald on lahutamatu probleemi lahendamisest.

Uuringud on tõestanud, et lapseeas füüsilise väärkohtlemise või hooletusse jätmise ohvriks sattumine suurendab seaduserikkumiste tõenäosust noorukieas 59 protsenti ja täiskasvanueas 28 protsenti ning vägivallakuritegude sooritamise tõenäosust 30 protsenti. Lapsena vääriti koheldud inimestel esines tunduvalt sagedamini vaimse tervise probleeme, sh enesetapukatseid ja traumajärgset stressi, edasijõudmatust koolis (lugemisraskused jms), tööhõive probleeme ning hälbivat käitumist hilisemas elus (prostitutsioon, alkoholism).

Laste kehalise karistamise keelustamisest on meedias räägitud vähemalt sama kaua kui uue lastekaitseseaduse vajalikkusest. Kuigi füüsilist vägivalda keelustavad mitmed õigusaktid, on paljud asjatundjad arvanud, et praegusest õigusraamistikust ei piisa ning on vaja otseselt keelustada lastevastane vägivald. Vajadust otsese keelu järele on kinnitanud nii eriala spetsialistid, poliitikud kui ka sotsiaalministeeriumi ametnikud.

Ometigi on lastekaitseseaduse vastavate sätetega täiendamine või uue lastekaitseseaduse vastuvõtmine (koos lastevastast vägivalda puudutavate normidega) veninud.

Sotsiaalministeeriumis loodi laste ja perede osakond 2010. aasta esimestel kuudel ning üheks osakonna esimeseks eesmärgiks pidi saama lastevastase vägivalla keelustamine. Ei ole välistatud, et vastava keeluga süüteokoosseisu seadusesse lisamine (eeldatavasti karistusseadustikku või lastekaitseseadusesse) võib kaasa tuua vägivalla vähenemise.

Kuid kas see on ikka sobiv abivahend eesmärgi saavutamiseks? Kas eesmärk on võimalikult paljusid süüdlasi karistada? Ehk tuleks hoopiski eesmärgiks seada teadlikkuse suurendamine, sh näiteks lapse väärkohtlemisega kaasnevatest sotsiaalsetest tagajärgedest teavitamine.

Süütegusid ei ole võimalik vältida või märgatavalt vähendada üksnes kriminaal-justiitssüsteemi või riigivõimu abil; ennetustöösse tuleb kaasata ka kohalikud omavalitsused, majandusringkonnad ja ühiskondlikud organisatsioonid. Esmatähtis on aga iga inimese enda vastutus ning kohustus arendada ennast ja kasvatada oma lastest vastutustundlikud ühiskonnaliikmed.

2010. aasta 16. juunil riigikogus vastu võetud kriminaalpoliitika arengusuundade järgi tuleb sotsiaalministeeriumil koos kohalike omavalitsustega arendada lapsevanemate vanemlikke oskusi ning parandada valdkonna spetsialistide koostööd.

Lastevastase vägivalla vähendamisele aitaks kaasa ka see, kui vääralt koheldud lastel oleks koht, kuhu pöörduda, ning riigis oleks institutsioon, mis selliste pöördumistega asjatundlikult tegeleks. Sama institutsioon peaks süstemaatiliselt seisma laste õiguste eest ning viima läbi uuringuid ja sotsiaalkampaaniaid.

Paljudes riikides on selleks laste õigusvahemehe institutsioon (laste õigusvahemees on spetsiaalse seaduse alusel loodud sõltumatu, iseseisev ja poliitiliselt neutraalne organ, kelle ülesanne on kaitsta laste õigusi ühiskonnas tervikuna ja hoida silm peal laste kasvutingimuste arengul). Tänavu veebruarikuus muudeti õiguskantsleri seadust selliselt, et õiguskantslerile anti selge volitus lapse õigustega tegeleda (nn laste õigusvahemehe funktsioon), mis on kahtlemata samm edasi selles valdkonnas.

Eestis puudub laste õiguste tagamise plaan ning laste õiguste kaitse raamseadus on aegunud. Ennetustööle ei panda piisavalt rõhku ning selle tagajärjel saavadki aset leida sellised õnnetud sündmused, nagu juhtusid nende nelja lapsega.

Et olukord muutuks, tuleb koostada lapse õiguste kaitse tagamiseks uuendatud strateegia, parandada praegust lastekaitseseadust või töötada välja uus lastekaitseseadus, uuendada selle põhimõtteid, muuta see reaalsuses rakendatavaks ning panustada enam ennetustöösse.

Artikkel põhineb sama autori kirjutisel eile ilmunud Eesti Inimõiguste Keskuse aastaaruandes.