/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
/nginx/o/2011/05/26/597480t1hd61b.jpg)
Olgu kohe öeldud, et lastekaitse seadus kohustab iga inimest abivajavast lapsest teavitama ja lasteabitelefoni number on 116 111. Ning alati saab abivajavast lapsest teatada ka politseisse.
Juhtkiri: abivajavast lapsest teatamine on kohustus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Internetiportaalides kogusid eile avalikuks tulnud lood neljast Ida-Virumaal väärkoheldud lapsest sadu vihaseid kommentaare, ent kui paljud inimesed teevad märkama laste vastu suunatud jõhkrust, nende hooletusse jätmist või ärakasutamist siis, kui see toimub kõrvalmajas või naaberkorteris?
Paraku on see laste väärkohtlemise ilmsiks tulles üsna tüüpiline, et naabrid-tuttavad-vastutulijad on eelistanud kõrvale vaadata ja pidada seda pere siseasjaks.
Kui mõni säärane jõhker juhtum jälle avalikuks tuleb, siis näidatakse näpuga küll politseile, küll lastekaitse- või sotsiaaltöötajale, andmata enesele seejuures aru, et ka nemad peavad info kannatavast lapsest ju kusagilt saama.
Ja seda saada on võimalik ainult julgelt täiskasvanult, kes ei pööra pilku ära ega arva, et see pole tema asi.
Pere, kelle avalikuks tulnud elu eile kogu Eestit jahmatas, oli rännanud mitmes omavalitsuses ja elanud üürikortereis. Nad ei elanud metsas, neil olid igal pool naabrid, inimesed puutusid nendega kokku. Laste kommete ja oskuste kirjeldused viitavad, et probleemid olid peres olnud juba kaua.
Olgem ausad – mida väiksem koht, seda paremini teavad kõik, mis elu keegi elab. Ja Eestis ongi kõik kohad üsna väikesed. Aga naabrid kaebasid küll rahurikkumise üle, kuid mitte laste olukorra pärast…
OECD «parema elu indeksis» on Eesti eluga rahulolu poolest 34 riigi seas 32. kohal. Ent kui meie ükskõiksus on nii suur, siis ei olegi meil kõrgematele kohtadele asja.
Last oma vanemate eest ongi keeruline kaitsta. Siiski ei saa piirduda vaid tõdemusega, et elu ongi karm ning mõned lapsevanemad ongi toored ja hoolimatud. Laste tähtsust rõhutatakse igal sammul, laste õigusi deklareeritakse, kuid laste kaitse on tegelikult väga hõre.
Nii näiteks tekib küsimus, et kui politsei käib korduvalt ühe pere juures lärmi ja tülitsemise pärast, siis ilmselt oleks õigustatud, et teave selle pere kohta jõuab ka kohalikku omavalitsusse.
See ei pruugi kohe tähendada midagi dramaatilist, kuid isegi lärmil ja tülitsemisel on oma põhjused ning on võimalik, et pere vajab lihtsalt suuremat tähelepanu.
Sotsiaaltöötajad ütlevad, et Eestis tegeletakse liiga palju tagajärgedega, kuigi ennetus oleks viljakam. Esimene süsteem, millega väike inimene kokku puutub, on meditsiin – enamik naisi, oma eluviisidele vaatamata, sünnitab ju ikkagi haiglas.
Juba haiglal peaks olema võimalus teavitada omavalitsust või maavalitsust perest, kes võib kuuluda riskirühma. Võib-olla on kõik hästi, aga võib-olla mitte ning laps ise ei saa kuidagi oma õigusi kaitsta.
Võimalik, et taastada tuleb perearstide kohustus pisikest patsienti selle kodus külastada. Jällegi – kõik võib olla rahuldavas korras, aga võib-olla vajab pere abi. Väide «raha ei ole» pole siinkohal adekvaatne, sest raha ei ole kunagi, kui tegeletakse vaid tagajärje, mitte põhjusega.
Aga sotsiaaltöötaja ei saa saata last igal sammul ja politseinik ei saa seista iga vanema kõrval.
Süsteem võib olla ükskõik kui hea, aga see hakkab tööle siis, kui teave abivajavast lapsest jõuab lastekaitse või politseini. Kuid teave ei jõua kuhugi, kui kõrvalseisjad ei hooli.