Urmas Reinsalu 

FOTO: Marko Saarm/Sakala

Justiitsminister Urmas Reinsalu välja käidud plaan anda riiginõuded edaspidi maksu- ja tolliameti (MTA) menetlusse ning jätta seega suurem osa kohtutäitureid tööta on olemuselt kasutu reform, mille käigus tehakse kulukas kapitaalremont juba aastaid väga hästi toimivale süsteemile, kirjutab Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koja kantsler Kristi Hunt. 

Loomulikult maksab reformiarve kinni maksumaksja, kellele jutlustatakse küll kahtluse hajutamiseks hoopis suurest kokkuhoiust, mida niisugune reform loovat. Vaatame arve: justiitsministeeriumi arvutuste järgi tasuvad võlgnikud ainuüksi riiginõuete sundtäitmise eest kohtutäituritele ligi 3,5 miljonit eurot aastas, seevastu MTA-l põhineva sissenõudmise süsteemi püsikulu oleks hinnanguliselt 827 000 eurot. Vahe tundub tõesti märkimisväärne, kuid siin on üks konks: kui praegu maksavad oma patud kinni need, kes on läinud riigiga pahuksisse, siis edaspidi maksab võlglaste tagaajamise eest aus maksumaksja. Meie kõik. Solidaarselt.

Süsteem toimib hästi

Majanduslikult iseseisev, kuid riigi võimufunktsiooni etendav kohtutäituriamet loodi Eestis 2001. aastal. Nõuetega hakkasid tegelema vabakutselised kohtutäiturid, keda praegu on 44. Tollase reformi eesmärk oli hoida kokku riigi kulusid, motiveerida kohtutäitureid tegelema iga nõude täitmisega, suurendada nõuete täitmist, muuta võlgnikke õiguskuulekamaks ning  täitemenetlus isemajandavaks. Tänaseks on kõik need plaanid ammu juba täidetud. 

Tollast õnnestunud reformi illustreerivad kujukad numbrid. Täitmisele esitatavate nõuete koguarv väheneb aasta-aastalt. Kui 2011. aastal alustasid kohtutäiturid täitemenetlust 134 235 täiteasjas, siis 2016. aastal 107 083 asjas, mis on 20,2 protsendi võrra vähem. Lisaks väärib märkimist, et kuigi täitemenetluste arv väheneb, siis suureneb nende võlgnike arv, kes on kohtutäituritele tuttavad juba varasematest menetlustest. See tendents näitab, et täiturite süsteem töötab tõhusalt ning üksikuid «juhuslikke» täitemenetlusse sattuvaid isikuid jääb aina vähemaks. Kuna üldlevinud on info sellest, et täitemenetlusse sattunud nõude korral tuleb võlgnikul kinni maksta ka selle sissenõudmine, siis juba see teadmine on muutnud inimesi oluliselt seadusekuulekamaks – võlgu ei lasta nii «hapuks», et need lõpuks kohtutäituri kätte jõuavad.

Reinsalu reformiga praeguses mõttes kohtutäituri amet sisuliselt kaoks, kuna eranõuete osakaal moodustab vaid kolmandiku kõigist täiturite käes olevatest nõuetest. Justiitsministri visiooni järgi jääks kogu Eesti peale alles umbes kaheksa täiturit, kes peaksid teenuse kättesaadavuse nimel avama üle Eesti teeninduspunkte ning tagama, et ka kaugemal elavad inimesed saaksid teenuse kätte.

Miks justiitsminister ei tegele sisulise küsimusega, selle võib ilmselt kirjutada eelseisva valimiskampaania arvele – iga hääl on vaja kätte saada!

Hämmastama paneb ministri poole valik – tema üks praeguse «reformi» argumente on see, et võlgniku jaoks muutub sissenõudmine edaspidi odavamaks. Mida soovitakse sellise «soodustusega» saavutada? Kas seda, et inimesed hakkaks taas võlgu massiliselt nn üle laskma? 

Ebavõrdsus jääb ikkagi alles

Võiks eeldada, et kui asutakse hoogsalt hästitoimivat süsteemi pulkadeks lammutama, siis võetakse ette ka midagi ühe väga põhimõttelise küsimusega. Ettevõtjad ning teised erasissenõudjad on juba aastaid rääkinud ebavõrdsusest riigiga. Nimelt on nii, et riik saab oma nõude kohe ja kiiresti kätte, kuid erasissenõudja jääb ootama järjekorda. Kujutame ette olukorda, kus väljamõeldud tegelasel Aadul on ettevõte, mis läks pankrotti ja mille vastu on maksuamet esitanud nõude. Üksiti on keevalise loomuga Aadu tüli käigus naabrimemmele kehavigastusi tekitanud ja sellega seoses on kohus mõistnud prouale välja valuraha. Mis te arvate, kumb võlausaldaja Aadult midagi saab? Jah, loomulikult maksuamet, kes võtab Aadult oma jao niipea, kui tema arvele midagi laekub. Vanamemme nõue on eranõue ning selle tasumiseks ei jää Aadul kunagi raha üle. Memm võib elupäevade lõpuni ootama jäädagi. 

Täpselt sama ebavõrdne seis valitseb ka elatisnõuetega. Kiiruseületamise eest saadud trahv või maksmata riigimaksud on alati olulisemad kui oma lihastele lastele elatisraha maksmine. 

Kas selline olukord on normaalne? 

Ei ole ning muutma peaks hoopis seda süsteemi puudulikkust, mitte seda, kes nõudeid (tõhusalt) menetleb. Miks justiitsminister ei tegele sisulise küsimusega, selle võib ilmselt kirjutada eelseisva valimiskampaania arvele – iga hääl on vaja kätte saada!

Seekordne otsus liigitub kahjuks taas rubriiki «mina olen kõige targem ja mind ei huvita, mida asjatundjad arvavad». Nõu ei ole justiitsminister sel teemal vähemalt mitte asjaomastega, nagu Kohtutäiturite Kojaga, pidanud. Selline käitumine on sümptomaatiline Eesti valitsusele ja ametkonnale. Aina enam tehakse otsuseid, mille mõjule tulevikus otsustamishetkel keegi ei mõtle. Kes on kannataja? Enamasti lihtne seaduskuulelik maksumaksja, kelle kannatlikkust riik lõputult testib ning kes peab kõik mõrud pillid puiklemata alla neelama.