Eesti ja Venemaa lipp. 

FOTO: MEELIS MEILBAUM/VIRUMAA TEATAJA

Eesti keelenõuded on paljude teiste riikidega võrreldes väga leebed. Okupatsiooni ja sellega kaasnenud koloniseerimise tulemusel on meil kaks paralleelkeeltes koolisüsteemi.

Me soovime, et ajaloo käigus nii-öelda saatuse tahtel ühele maale, ühte riiki kokku sattunud inimesed ei saaks omavahel hakkama mitte lihtsalt ilma suuremate tülideta, vaid suudaksid teha omavahel koostööd iseenda ja selle maa hüvanguks.

Üks oluline tegur riikide edus või ebaedus on nähtus, mida nimetatakse sotsiaalseks kapitaliks. Kes kellega suhtleb, kes kellega läbi käib ja kes on sinu tuttavad ja tuttavate tuttavad, mida, kus ja kui palju te koos teete. Uuringutest on välja tulnud, et kummalisel kombel on koostegutsemisest kasu maal, linnas, vallas ka nendele, kes ise ei käigi fanaatiliselt kõigil talgutel või ei ole kortermaja ette lillede istutamisel eestvedajad. Selleks et inimesed saaksid koostegutsemisest kasu, on neil vaja usaldust.

Usaldust ei saa käskida ega seadusega määrata. Usaldus ei ole valimatu, vaid see tekib. Eesmärk ei peaks olema pelgalt keele õppimine, vaid ka päris elus toimivate suhtlusvõrgustike soodustamine, mis ületavad risti-rästi eri gruppide piire. Need, kes on koos ühes maleseltsis või veganite Facebooki grupis, võivad vabalt olla eri erakondades. Mitmekesised koostegutsemise vormid seovadki ühe võimaliku niidistikuna grupikesi kogukondadeks ja lõpuks ühiskonnaks. Need seosed avavad igale osalisele võimalusi, mida pole lihtsalt niisama nuputama hakates võimalik välja mõelda.

Eesmärk ei peaks olema pelgalt keele õppimine, vaid ka päris elus toimivate suhtlusvõrgustike soodustamine.

Kindlaim võimalus mängida maha kasu, mida meie loos kirjeldatud liitgümnaasiumitest võiks saada, oleks panna klassid mängima jalgpalli nii, et ühes võistkonnas on venelased ja teises eestlased. Loos on madala väljalangevuse ja muu kiidukõne kõrval mainitud ka seda, kuidas eri kultuuriruumi kuuluvad õpilased hoiavad koolis omaette. Ei ole mõtet omaette hoidmist ega ka keele omandamise ja üksteise tundmaõppimise raskusi pahaks sildistada ega nende üle ka karta. Küll aga peab mõtlema, mis on need tegevused, mis toovad õpilased ühest ja teisest nurgast kokku üheskoos tegutsema. Neid ei pea olema ega saagi olla vaid üks. Inimeste päris sõprus või vähemasti üksteisega arvestamine ja mõistmine ei pea käima ega saagi käia ainult ühte ette antud rada pidi.

Üks uuring ei ole rohkem ega vähem kui vaid üks uuring. Neid ja lisaks võrdlevaid sissevaateid on aga kindlasti vaja rohkem, et teaksime sügavuti ja karisidki märgates, kuidas Eestit ja meie inimesi ühes tegutsema kasvatada, mitte pelgalt üksteist taludes elama panna.