Jaak Madison: Macron kui Euroopa lõhkuja

Jaak Madison Foto: Erakogu

Ka migratsioonikriisi lahendamisel üritab Prantsuse president Emmanuel Macron suruda peale föderalistlikke lahendusi, mis peaks tema arvates just kui kinnistama tema kodumaa juhtpositsiooni ja suurendama nende mõjuvõimu. Paraku on seal väga suured loogikavead, kirjutab riigikogu liige Jaak Madison (Eesti Konservatiivne Rahvaerakond).

Emmanuel Macron on ambitsioonikas ja kahtlemata võimekas Prantsusmaa president. Selles pole kahtlustki, sest ilma nende kahe omaduseta ühe Euroopa suurriigi liidriks ei tõuse. Kuid ambitsioonide ja võimekuse kasutamisel on mitu võimalust. Võib teha palju head, kuid võib kehvemal juhul ka palju kurja teha ja seda täiesti ettekavatsematult.

Just selline võib olla tagajärg Macroni hiljutisel väljaütlemisel, mille kohaselt soovib ta sanktsioonide kehtestamist riikidele, kes pole nõus migrante vastu võtma. Kui ta lähtub edaspidistes sammudes samast seisukohast, siis pole tumedamaid pilvi Euroopa Liidu taevast raske leida.

Suured loogikavead

Macron on liberaal ja pooldab selgelt föderaliseeruvat Euroopa Liitu. Kui Prantsusmaa valija sellise kandidaadi heaks kiitis, siis pole minu asi nende valijat hurjutada. Kuid minu asi on tuua välja neid riske, mida sisaldab Macroni praegune suund. Kirjutan seda kui Prantsusmaa ja selle kultuuri ning ajaloo sõber, olles ka Eesti-Prantsusmaa riigikogu parlamendirühma liige.

Mõistan täielikult Emmanuel Macroni motivatsioone ja eesmärke, kuid nende eesmärkide poole püüdlemine toob aga veelgi suureneva kriisi ja Euroopa Liidu lõhenemise.

Macron üritab taastada Prantsusmaa suursugusust, rahvuslikku eneseuhkust ja juhtrolli Euroopa Liidus. Macron on selgelt võtnud initsiatiivi eurotsooni reformimisel, millega soovib ta ühist eelarvet ja rahandusministrit. Sammud liitriigi suunas. Macron on olnud vedur isegi Saksamaa kantsler Angela Merkelile, kes muidu on üritanud hoida juhtrolli. Selge on, et ka migratsioonikriisi lahendamisel üritab Macron suruda peale föderalistlikke lahendusi, mis peaks tema arvates just kui kinnistama Prantsusmaa juhtpositsiooni ja suurendama nende mõjuvõimu. Paraku on seal väga suured loogikavead.

Eeldan, et Prantsusmaa suursaatkond jälgib tähelepanelikult ka Eesti meediat ja Eesti poliitikute väljaütlemisi. Ma ei ole küll valitsuskabineti liige, vaid lihtne parlamendi liige, kuid siiski ka Euroopa Liidu asjade komisjoni aseesimees. Lisaks juba eelmainitud Eesti- Prantsusmaa parlamendirühma liige. Seetõttu ma sisimas loodan, et mu väikesed tähelepanekud ja ideed leiavad koha ka mõnes Prantsusmaa saatkonna memos.

Esiteks Macroni väide, et osa riikidest on saanud meeletut kasu solidaarsusest, on väga pealiskaudne ja silmakirjalik. Ilmselgelt on mõeldud finantstoetusi Euroopa Liidu rahapotist, kuid kõik, mis hiilgab, pole kuld. Nimelt peaksime sel juhul ka rääkima Saksamaa kaubandusülejäägist, mis ületab juba palju aastaid mitmekordselt Euroopa Liidus kokkulepitud piirmäära. Paraku sellest ei räägi keegi, kuna tegemist on Saksamaaga ja sellest võidab miljardite eurodega Saksamaa. Ebaõiglaselt ja mittesolidaarselt.

Võime rääkida ka sellest, millist hindamatut kasu on saanud vanad Euroopa Liidu liikmesriigid uute liikmete vastuvõtust, kust on saadud miljoneid inimesi tööjõuks. See on tekitanud näiteks Ungaris olukorra, kus ligi miljon inimest on lahkunud vanadesse liikmesriikidesse tööle. Rääkimata Eesti kümnetest tuhandetest inimestest. See on olnud otsene kasu vanadele liikmesriikidele, sh Prantsusmaale, ja korvamatu kahju uutele liikmesriikidele.

Lisaks sellele pole finantstoetused võrreldavad migrantide kohustusliku vastuvõtuga. Finantsreeglite ja toetuste määradega oli kokkulepitud iga liikmesriigi liitumisega, millele eelnes rahvahääletus. Inimesed teadsid, millise liiduga liitumise poolt nad hääletavad. Kuid migrantide sunduslik vastuvõtt rikub väga tugevalt suveräänsusõigust ja selle üle pole saanud hääletada ühegi liikmesriigi kodanik. Kas Prantsusmaa soovib, et sellised variandid tõstatuksid? Tuletan meelde, et alles kaks aastat tagasi toimus Brexiti referendum, mis ei pruugi jääda üldse viimaseks omataoliseks.

Teiseks on ajalooliselt olnud Euroopas konkurents juhtrolli pärast Saksamaa ja Prantsusmaa vahel. See pole kuskile kadunud. Vahendid on küll muutunud ja õhkkond kahe riigi vahel sõbralikum kui Bismarcki ajal või pärast I maailmasõda. Ambitsioonid olla vedur pole aga kummalgi kadunud. Siin peitub ka Macroni võimalus. Võimalus leida suuremat toetust riikide seas, kelle jaoks Saksamaa on problemaatiline.

Esiteks tekitab paljudes riikides pahameelt juba eelmainitud Saksamaa kaubandusülejääk ja lokkav kahepalgelisus. Lisaks sellele on Euroopa Liidu ühtsest turust enim võitnud Saksamaa ettevõtted ja nende majandus, mis on tekitanud palju emotsionaalset meelehärmi. Prantsusmaa puhul sellist negatiivsust pole. Milleks tekitada veelgi paksemat verd föderalistliku migratsioonipoliitikaga, kui oleks võimalus leida endale liitlasi, kellega näiteks hoopis arendada ühtset julgeolekupoliitikat? Mul on keeruline uskuda, et riigid, kellele Prantsusmaa suruks vägisi peale migrantide vastuvõtmist, tahaksid midagi kuulda ühisest kaitsestrateegiast.

Optimismiks vähe lootust

Samas on mul, nagu parempoolsetel alati, ka lahendusi välja pakkuda.

Ühtne migratsioonipoliitika ei toimiks ja tekitaks kiiremas korras uute referendumite võimaluse. Sealhulgas ka tõenäoliselt Eestis. Kuid ühtne poliitika võib olla väga edukas väljasaatmiskeskuste rajamisel.

Usun, et riigid, kes põhjendatult ei soovi oma riiki ühtegi illegaalset aafriklasest või moslemist majandusmigranti, oleksid nõus vastavalt võimalustele panustama väljasaatmiskeskuste ja pagulaslaagrite rajamisse. Loomulikult arvestataks seal iga riigi suurust, majanduse võimekust ja ka võõrrahvastiku osakaalu riigi elanikkonnast, mille tulemusel kooruks välja see panustatav summa.

Pean mainima, et võõrrahvastiku osakaalu arvestamine on igal juhul oluline ka juhul, kui panustataks rahaliselt pagulaslaagritesse ja füüsiliselt migrante vastu ei võeta. Nimelt on suurem osakaal mittepõlisrahvast tekitanud juba varem märkimisväärseid kulutusi nende integreerimisel ja probleemidega tegelemisel. See on faktor, mida tuleb ka Eestil, kel mitte-eestlasi üle 25 protsenti ühiskonnast, pidevalt meelde tuletada oma Euroopa partneritele.

Ma pole eriti optimistlik praeguse suuna muutumise võimalikkuses. Kui 2016. aastal otsustas Suurbritannia sulgeda Euroopa Liidu ukse väljastpoolt, siis oli mul lootus. Lootus, et Euroopa Komisjon koos suurriikidega mõistavad, mis oli brittide lahkumise põhjus. Nad ei suutnud mõista. Algas vaid brittide ja niinimetatud populistide süüdistamine, kuid kordagi ei suudetud peeglisse vaadata. Kui siis seda ei suudetud ja jätkatakse täpselt sama viisiga laulmist, siis see laulukoor ei pruugi ka 27-liikmelisena kaua jätkata.