Ukraina Kiievi valitsust natsismi narratiivi sidudes püüdis Venemaa legitimeerida oma Krimmi annekteerimise poliitikat

FOTO: SCANPIX

Mil viisil võivad tänapäeval erinevad sotsiaal- ja humanitaarteaduslikud distsipliinid leida ühise objekti sõjateadustega, selgitab mõne näite abil Tartu Ülikooli semiootika vanemteadur Andreas Ventsel.

Viimastel aastatel, eriti pärast Ukraina-sündmusi 2014. aastal, on meie meediasse ilmunud mõisted nagu hübriidsõda, infosõda, psühholoogilised operatsioonid jne. Samuti võime poelettidelt leida sel teemal üha enam eestikeelset kirjandust[1].

On palju arutatud, kas nende mõistetega osutatakse põhimõtteliselt uutele nähtustele või pigem markeerivad nad vanade sõjategevuste uusi lahendusi, mis on peamiselt esile kerkinud tänu sotsiaalmeediale.

Artikli eesmärk oleks kaardistada neid võimalusi, mil viisil võivad tänapäeval erinevad sotsiaal- ja humanitaarteaduslikud distsipliinid leida ühise objekti sõjateadustega.

Kommunikatsiooniteoreetik Manuel Castellsi[2] järgi on võimu kõige peamisemaks vormiks suutlikkus vormida inimmõistust, sest ta defineerib võimu kui «seotuse võime, mis võimaldab sotsiaalsel olendil asümmeetriliselt mõjutada teis(t)e sotsiaalse(te) olendi(te) otsuseid viisil, kus eelistatakse võimustatu tahet, huvisid ja väärtuseid».

Selline võimu definitsioon on seetõttu väga hästi rakendatav sotsiaalmeedia ja selle kasutamise kohta tänapäeva konfliktides[3].

Tänapäevane sõjapidamine ei tähenda kindlasti üksnes relvastatud konflikti kahe või enama vaenupoole vahel, vaid hõlmab üha enam eri hübriidvorme, mis eelnevad reaalsele sõjalisele sekkumisele.

Viimast püütakse üldse vältida, kui on võimalik informatsiooniliste vahenditega oma eesmärke saavutada.

Hirmunarratiivid tänapäeva poliitikas

Riikide sise- ja välispoliitiliste eesmärkide saavutamise n-ö pehmed mõjutusvahendid kätkevad nii diplomaatilist tegevust kui ka eelpool osutatud informatsioonilisi ja psühholoogilisi operatsioone.

Pehmest võimust rääkides on ühe keskse mõistena esile kerkinud strateegiline narratiiv, mis sätestab mingite oluliste sündmuste ahelad ning nendega seotud tähendused. 

Tavaliselt sätestavad strateegilised narratiivid aktiivse toimija identiteedi (kes me oleme?); mingi ihaldatud lõppsihi (mida me saavutada tahame?); sellega seonduvad takistused ning soovitusliku viisi, kuidas neid takistusi ületada[4].

Oma eesmärkide saavutamiseks peavad strateegiliste narratiivide kujundajad arvestama sihtrühmade olemasolevate vaadete ja ootustega. Konteksti tundmine aitab vajadusel aktiveerida kultuurimälus olevad sündmused, millega juhtida auditooriumi tõlgendusradu, luua hirmu atmosfääri jm.

Seetõttu kasutab õõnestustegevus soovitud mõjude tekitamiseks sageli väga emotsionaalseid ja/või vastuolulisi teemasid, kombineerides sihtgrupi jaoks teadaolevaid sündmusi (õigemini nende tõlgendusi) ning neid, mis on narratiivi looja kujundatud.

Viimaste usaldusväärseks muutmiseks kasutatakse: võltsitud tegelasi (vahel näitlejad), olematuid teadusallikaid, vandenõuteooriaid ja vasturääkivusi.

Niisugune auditooriumi mõjutamine ei tugine mitte niivõrd tõenduspõhisel argumentatsioonil, vaid pigem representatsioonilisel jõul, mida rahvusvaheliste suhete uurija Janice Mattern mõistab kõneleja kujundatud narratiivina, mille eesmärk on hirmutada auditooriumi ettekujutamatute ohtude ja korvamatute tagajärgedega, kui ta ei allu igakülgselt kõneleja vaatepunktile[5].

Niisugune sotsiokultuurilise konteksti olulisus edukas infosõjas eeldab mõjutustegevuse uuringutes meediauuringute, semiootika, mänguteooria, narratiiviteooria, diskursuseteooria jt pigem humanitaar-ja sotsiaalteadusesse kuuluvate distsipliinide sünteesi.    

Naabrite sõjaline võimekus läheb korda

Kevadsemestril kaitsti Tartu Ülikooli (TÜ) semiootika ja kommunikatsioonijuhtimise erialal kolm magistritööd, mis eelpool osutatud hirmu narratiivide kasutamist meedias analüüsisid.

Seejuures kuulusid nii juhendajad kui ka kaks magistranti TÜ ja Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuse uurimisprojekti, mis hõlmab endas semiootikuid, meediauurijaid ja ajaloolasi ning mille eesmärk on Vene Föderatsiooni (sotsiaal)meediakajastuste analüüsimine ja kommunikatiivsete pettetegevusstrateegiate ja -tehnikate uurimine.

Kommunikatsioonijuhtimise magistrandid Inna Siik ja Priit Tamm keskendusid oma uurimistöödes (juhendaja Sten Hansson) Venemaa–Valgevene suurõppuse Zapad meediakajastustele ja seal kasutatud narratiividele.

Tamme töö «Kuidas konstrueeritakse Eesti ajakirjanduses Venemaa sõjalist võimekust?» uuris, millised on Venemaa sõjalise võimekuse keelelise kujutamise viisid eestikeelses veebiajakirjanduses.

Sõjalist võimekust määratles autor nelja komponendi: sõjalise võimekuse konstrueerimine suuruse/arvukuse kaudu, tehnoloogia/moderniseerituse kaudu, mobiilsuse/aktiivsuse kaudu ja raha/ressursside kaudu.

Ajaloost tingituna on Venemaa sõjalisest võimekusest rääkimine Eesti kontekstis hell teema. Selleteemalised uudised ja arvamuslood lähevad korda ja suure tõenäosusega mõjutavad suuremat osa siinsest lugejaskonnast, mis omakorda võib  mõjutada kodanike riigi kaitsetahet.

Seetõttu pööras autor erilist tähelepanu Venemaa sõjalise võimekusest rääkimise eri viisidele, mis sõltuvalt kontekstist ja kõneleja positsioonist võib mõjuda kas hirmutavalt, hirmu tekitamata või hoopis pisendavalt või naeruvääristavalt.

Nii näiteks rääkisid Vene esindajad tihti Zapadil osaleva väekontingendi suuruse kohta käivatest spekulatsioonidest lääne eksperte ja poliitikuid naeruvääristaval kombel (arvud kõikusid lubatud 14 000 piirest kuni üle 100 000).

Samal ajal aga toodeti meedias arvude ebamäärasusega ka hirmutunnet vägede suuruse ja mobiilsuse (kuidas on võimalik liigutada sellist väekontingenti märkamatult?) kohta.

Ebamäärane info võib vähendada turvatunnet

Inna Siigi töö «Kuidas konstrueeriti Eesti ajakirjanduses Venemaa sõjalist õppust Zapad 2017?» vaatles õppuste kujutamise diskursiivseid ja narratiivseid aspekte.

Analüüsi üks järeldusi oli, et Zapad 2017 õppuse eesti- ja venekeelsed kajastused rääkisid Eesti ajakirjanduses valdavalt Venemaa potentsiaalsest sõjalisest ohust ja selle ohuga seotud hirmudest.

See väljendus sageli nii Venemaa sõjaohuga seotud negatiivsete emotsioonide, sõnavara ja hinnangute esiletõstmises (nt Venemaa võimalike rünnakustsenaariumite esiletoomine Balti riikidele) kui ka Venemaa sõjalise võimekusega seotud ohu/hirmu rõhutamises, mida võimendati näiteks nii õppustel osalejate arvandmete kui ka õppuse ulatuse kaudu (nt kvantifikaatorid ja sõnavaralised võimendajad).

Autor tõi töös välja, kuidas eri keeleliste konstrueerimisvahendite (nt pealkirjad, fotomaterjal jne) kaudu on võimalik vastava konfliktsituatsiooni suhtes äratada lugejate tähelepanu ning kutsuda lugejaid tegelastele kaasa elama.

Venemaa sõjaohuga seotud negatiivne ja hirmutav pilt ning Zapad 2017 õppusega seotud ebamäärane (lugeja seisukohast arusaamatu) info võib autori arvates Eesti elanikkonnas viia turvatunde vähenemiseni.

«Sest kui kaks suurt riiki/riikide liitu omavahel võistleb ning Venemaa õppustest konstrueeritakse ajakirjanduses pilt kui mitte «tavalistest» õppustest, võib see tekitada ka elanikkonnas ohutunnet ning sellest tulenevalt turvatunde vähenemist.» 

Nn õigussõjapidamisega legitimeeritakse agressioon

Lisaks Eesti meediakajastuste uurimisele kaitses Kapitolina Synitsyna semiootika osakonnas töö «The Construction of the Image of Ukraine as the Other in Russian Media» (juhendaja Andreas Ventsel), mis keskendus Venemaa Ukraina-vastases infosõjas kasutatavatele strateegilistele narratiividele nagu «Ukraina kui läbikukkunud riik» ja «natsiriik Ukraina».

Töös näidati semiootika, diskursuseanalüüsi ja metafooriteooria raamistikus, kuidas meediakajastuste kaudu konstrueeritakse vastandusi ja selgitatakse laiemale üldsusele oma poliitilisi eesmärke.

Viimast tegevust on nimetatud ka õigussõjapidamiseks,[6] kus antud juhul Kreml püüab ära kasutada rahvusvahelist süsteemi, et õigustada oma geopoliitilisi eesmärke ja tegevusi. Niisugune õigustamine ei pruugi olla veel legitiimne.

Nii ei tee Venemaa süüdistused, et USA ja NATO tegevus Kosovos ei pruukinud rahvusvahelise õiguse raamistikus olla 100 protsenti korrektne, veel legitiimseks Venemaa enda tegevust Krimmis.

Mark Voygeri, kes praegu töötab Balti Kaitsekolledžis Venemaa ja Ida-Euroopa vanemlektorina, kuid on töötanud ka NATO juures Venemaa eksperdina, sõnul saabki nn õigussõjapidamise abil luua alternatiivseid õigusreaalsusi, mis on omamoodi algallikas ka libauudistele[7].

Synitsina näitab oma töös, kuidas läbi Ukraina Kiievi valitsust natsismi narratiivi sidudes püüdis Venemaa legitimeerida oma Krimmi annekteerimise poliitikat.

Sündmusi tasuks kajastada hoolikamalt

Kuigi avalikkuses reaalsest sõjalisest konfliktist või militaarõppustest rääkimine kannab erinevaid sihte: esimese puhul on oluliseks eesmärgiks ka rahva mobiliseerimine ja vaenlase demoniseerimine, teisel puhul aga oma sõjalise võimekuse demonstreerimine, et konflikte tulevikus ära hoida, siis näitasid eelpool kirjeldatud tööd, et militaarõppuste ja sõjalise konflikti meediakajastustes kohtame sarnaseid psühholoogilise mõjutustegevuse võtteid, olgu siis maskirovka[8] ja hirmutamine, vastase naeruvääristamine, numbritega manipuleerimine, natsismi- ja russofoobisüüdistused jne.

Eriti väärtuslikud on tööde lõpus autorite arutelud ja soovitused, kuidas võiks võimalikke pingeid ja hirme tekitavaid sündmusi kajastada ilma, et see hirmu suurendaks ja meie otsustusprotsesse emotsionaalselt manipuleeritavaks teeks.

Semiootilisest perspektiivist pole hirm reaktsioon mitte konkreetsele sündmusele või objektile enesele, vaid mitmesuguste ennetavate märkide või nähtuste tõlgendamine hirmuäratavate ja ohtlikena[9].

Seetõttu tuleks Eesti ühiskonna jaoks julgeolekupoliitiliselt oluliste sündmuste kajastamisel eriti hoolikalt kaaluda, kuidas mingi esitlusviis lugejaskonnale mõjuda võib, nt kelle vaatenurgast ja kuidas on ajakirjanike/kõneisikute poolt öeldut esile toodud? Milliseid sõnu kasutatakse? Keda kasutatakse kõneisikutena ning millisest vaatenurgast need kõneisiku seisukohad väljendatud on? Konteksti rõhutav selgitus aitaks lugejal info ülekülluses paremini orienteeruda.

Eesti Riigikaitse arengukava[10] aastani 2022 sedastab, et psühholoogilise kaitse valdkonnas tuleb tõsta akadeemilist ekspertiisi, arendada temaatilisi kursuseid ja luua valmisolek suure kommunikatsioonivajadusega kriisideks.

Meenutagem, et järgmisel aastal on meil riigikogu valimised, mis tähendab, et ka Eestis võime põhimõtteliselt vastamisi seista väljakutsetega, mille tagajärgedega on tegeletud nii siin kui sealpool Atlandi ookeani.

Nimetatud tööd annavad kindlasti tubli panuse arengukavas sätestatud eesmärkide täitmisesse ja nende lugemine aitab kaasa võimalike diskursiivsete mõjutamistehnikate tuvastamisele.   


[1] Nt Saara Jantunen «Infosõda», Tallinn: SA Kultuurileht, 2018; Thomas Elkjer Nissen «Sotsiaalmeedia kasutamine relvasüsteemina. Tänapäeva konfliktide omadused» 2016. Tallinn: Tallinna Raamatutrükikoda; David Kilculleni «Juhupartisanid. Väikesed sõjad keset suurt sõda» 2015. Tallinn: Grenader

[2] Manuel Castells 2009. Communication Power. Oxford University Press, lk 10

[3] Nissen, lk 39.

[4] Alister Miskimmon, Ben O’Loughlin, Laura Roselle 2013. Strategic Narratives, Communication Power and the New World Order. New York: Routledge. Lk 3

[5] Mattern, Janice Bially 2005. Why «Soft Power» Isn't So Soft: Representational Force and the Sociolinguistic Construction of Attraction in World Politics.  – Millennium - Journal of International Studies 33, lk 586   

[6] Georgi Beltadze intervjuu Mark Voygeriga: Venemaa hübriidsõda võib veel üllatusi pakkuda. Postimees 17. juuni

[7] samas

[8] Sõjaline pettus, mille eesmärk on vastane segadusse viia oma sõjaliste plaanide ja võimekuse kohalt.

[9] Mihhail Lotman 2009. Hirmusemiootika ja vene kultuuri tüpoloogia. – Akadeemia 1, 191−215