Aarne Mäe

FOTO: Meelis Meilbaum

Alo Mattiisen ja Jüri Leesment lõid 1987. aastal ühislaulu «Ei ole üksi ükski maa», mis kõneleb Eesti ühtsusest fosforiidisõjas, sest tol ajal Nõukogude Liitu kuulunud Eesti idapoolseimat ja niigi räsitud rajooni ähvardas totaalne üleskaevamine.

Uuel ärkamisajal peaaegu hümni staatusesse tõusnud loos esitas iga maakonda kirjeldavad read eri laulja, toonased Eesti tippartistid. Esimest korda kõlas «Ei ole üksi ükski maa» 1987. aasta mais telesaates «Noortestuudio pärastlõuna». Hiljem jõudis see lugu isegi noorte laulupeo repertuaari.

Nüüd, 31 aastat hiljem, purskab Tartumaal elav Tabivere elanik ajakirjanikule, et viidagu see puidurafineerimistehas parem Ida-Virumaale, peaasi, et tema õue alla ei tulda. Nõnda on see paljude asjadega: tuulikud, raudteed, maanteed, sillad, tehased… Keegi ei taha neid enda juurde, kuigi nende vajadusest saadakse isegi aru.

Kalduvus Ida-Virumaad muust Eestist lahti lõigata on ohtlik ja vastik. Idavirulased ise aga käiksid kas või kõrvade peal, et tõestada vastupidist.

Vastuseis on inimlikult mõistetav, kuid konkreetse Tabivere elaniku suhtumine näitab hoopis midagi muud – Ida-Virumaad ei peetagi justkui õigeks Eestiks, et ollakse sellest juba nagu loobutud.

Tõsi, on ka erandeid. Viru-Nigula vallavanem Einar Vallbaum kutsub kurikuulsat tehast jätkuvalt Virumaale Kunda kanti, kus suurt rahva vastuseisu kartma ei pidavat. Seda võib pidada aga pigem blufiks. Märksa tõsisem on eurosaadik Yana Toom, kes mängib samas registris.

Kuigi ma pole väga kindel, et vastu ei hakata, on loogika lihtne: tehas loob töökohti ning Ida-Virumaal ollakse tööstusega juba harjunud. Vastupidiselt tartumaalastele ja tartlastele, kes kulgeksid heade mõtete linnas paadikesega niisama mööda Emajõge või võitleksid õiguse eest Pirogovi platsil õlut libistada.

Nii mõtlebki Tabivere elanik: viige see tehas Ida-Virumaale, seal ei hakka keegi õiendama, seal on venelased musta töö tegemise ja saastunud loodusega harjunud.

Just sellise levinud väärsuhtumisega tõmmatakse üks osa Eestist lihtsa liigutusega maha, sest eemalt vaadates polegi idavirulastele midagi peale kaevanduste ja tehaste vaja. Kalduvus Ida-Virumaad muust Eestist lahti lõigata on ohtlik ja vastik.

Idavirulased ise aga käiksid kas või kõrvade peal, et tõestada vastupidist. Kohati isegi õnnestunult. Vastavaid samme astutakse. Sügisel kolib isegi president mõneks ajaks Narva, aga kõik see on siiski kuidagi kunstlik.

Sealse kandi ahvatlevaid turismiobjekte, spaasid ja looduskauneid paiku soovitan julgelt külastada ka teiste maakondade, isegi Tartu ja pealinna elanikel.

Kui muidu ei saa, siis meenutatagu Mattiiseni-Leesmendi laulu refrääni: «Teab loodus vaid, teab isamaa –/meil tuleb üksteist aidata …/Ei ole üksi ükski maa,/ei taha, ei saa sind jätta, Virumaa!»

Muide, suvel täpselt 30 aastat tagasi lauldi seda laulu Tartu Raekoja platsil, kus esireas lehvitasid käsi tudengid, kelle kollastele särkidele oli kirjutatud «Fosforiit? Tänan, ei!».