Mihkel Mutt: lumekruupide põlvkonnast

MIhkel Mutt Foto: Erlend Štaub

Just nii tuleks seda nähtust meil nimetada, sest see sobib paremini maarahva asjaliku meelelaadiga. Samuti on see vaba seksistlikest ning ideoloogilistest seostest, sest mäletatavasti oli Lumehelbeke vene nõukogude uusaastavanamehe naissoost tentsik, kirjutab Mihkel Mutt.

Lugedes, mida meil kirjutatakse, jääb sageli mulje, et maailm algas täna või äärmisel juhul eile pärastlõunal. Ometi on noore inimese tundeelu ja kohanemisprobleemid aegadeülesed. Sellega ei taha ma öelda, nagu poleks meil teatavas suhtes tegu varasemast erineva nähtusega. Ainult et need erijooned ei seisne eeskätt põlvkondlikus hingeolus kitsamalt (kuigi ka neid mõistagi leidub) kui konteksis, s.t mitmesugustes välistes kaasnevates tegurites. Viimastest tunduvad kõige olulisemad kolm.

Kui varem on noorustundlikkust käsitletud kui teatava eluperioodiga kaasnevat paratamatut nähtust (lastehaigust), mis möödub ja mida edaspidi sallitakse üksnes erandjuhtudel (kunstnikud, kelle puhul lapselikkus oli kompliment ja loominguline eeldus), siis täna on see n-ö omandanud staatuse, suurde plaani mängitud, respekteeritud ja isegi turgutatud. Lastehaigust ei häbeneta ega ravita, vaid sel lastakse õilmitseda nagu andekusel või mingil imeasjal. Selleks on vähemalt kaks taustpõhjust. Üks on lääne ilmalikustunud ühiskonna inimesekesksus ning siinpoolsuse tähtsustamine, mis süveneb võrdeliselt sellega, mida selgemaks saab, et kosmosevallutustele on määratud ulmeks jäädagi.