Ahto Lobjakas.

FOTO: Eero Vabamägi / Postimees

Viimasel ajal armastavad Eesti juhid üha rohkem osundada Lennart Merit. Ilmselt on see mingi liigestest lahti aja märk, kommenteerib kolumnist Ahto Lobjakas president Kersti Kaljulaidi võidupüha kõnet.

Prantsuse keeles on ütlemine: plus ça change, plus c'est la même chose ehk mida rohkem midagi muutub, seda rohkem jääb see samaks. Püüdes keerulistes rahvusvahelistes oludes leida värsket vaadet riigikaitsele, lähevad Eesti riigi juhid tagasi ikka sama, üha kuivema kaevu juurde. Eesti peab olema tugevam, koondunum, valmistunum – aga kõik need eesmärgid mõtestatakse ikka vaid suuremate numbrite, rohkema raha ja rahvuslikuma mobilisatsiooni läbi.

President Kersti Kaljulaid kutsus oma võidupüha kõnes üles sisulisele diskussioonile riigikaitse üle valimisteni jäänud kaheksa kuu jooksul. President andis diskussioonile raamid: milliseid uusi relvasüsteeme muretseda, kui kiiresti, millise raha eest? Kui kõrge peaks olema kaitse-eelarve suhe SKTsse, kas tänase 2,17 protsendi asemel 2,5 või isegi neli? Presidendi panus diskussiooni oli soov sikutada seda laiapõhjalisuse suunas: et tänast eelarvet kärpimata leitaks raha ka sisejulgeoleku ja päästekomandode jaoks.

Selle asemel, et pidada Gruusiale loenguid reformidest, peaks Eesti õppima, mida teha, et meil ei korduks Lõuna-Osseetia stsenaarium.

Sama president lubas just visiteerivale Gruusia ametivennale jätkuvat Eesti õpetust reformide läbiviimisel. Vaevalt on Kaljulaid tulnud mõttele – või lubanud end tulla mõttele –, et rahvusvaheliste suhete tänases seisus ei seo Eestit ja Gruusiat esmatähtsalt mitte see, kui kaugele ollakse jõudnud reformiprotsessis, vaid see, kuivõrd sarnaselt mõlemad riigid on haavatavad sama välisvaenlase poolt. Selle asemel, et pidada Gruusiale loenguid reformidest, peaks Eesti õppima, mida teha, et meil ei korduks Lõuna-Osseetia stsenaarium.

President Kaljulaid koos Eesti julgeolekupoliitika kujundajatega paistab olevat valinud jaanalinnutaktika: mida me ei näe, seda pole olemas. Kuna Eesti on NATO ja Euroopa Liidu liige, on Lõuna-Osseetia stsenaariumi rakendumine meil mõeldamatu. Selle mõttekäigu järgi tagavad alliansid meie julgeoleku seni, kuni meie väärtused on paigas ja liikmemaksud makstud. Donald Trump, kes planeerib järgmise kuu NATO tippkohtumise ette või taha täiesti kahepoolset diili Vladimir Putiniga oleks nagu tegelane mõnest teisest maailmast, mis ei saa ju olla reaalne. Ometi on Putin see mees, kes naaberriike kaua separatismiga sandistada on armastanud.

Ometi pidas Eesti president sellegi kõne, nagu Eesti julgeolek nõuaks täna ei midagi muud kui paremat eilset. Maailmas on vähe riike, mis suudaks püssi alla korraga koguda enam kui ühe protsendi elanikkonnast, ütles president, viidates suurõppusele Siil. Rahva valmisolek ennast kaitsta on kõrge ja kaitseväe seis parem kui kunagi varem. Kui Eesti ajab põhimõttekindlat kurssi, tähendab see, et meiega ei saa midagi juhtida.

President ei paista silma vähemuskogukonna liikmete ega nende juhtide õiguste kaitsjana.

Puhtintellektuaalselt on raske uskuda, et tegemist on lihtsalt naiivsusega. Viimasele viitab küll tugevalt presidendi näiv pimestatus kahemõttelisuste ja irooniate suhtes, mis on tema mõttekäikudes nii ilmsed. Maailmas ei ole palju teisi riike, mis on enamuskogukonna poolt määratletud etniliselt, mille vähemuskogukond jagab aga keelt eeldatavalt vaenuliku palju suurema naaberriigiga. 15 protsenti Eesti elanikkonnast ei ole Eesti kodanikud, on aga inimesed, kelle kodu on siin. Nagu Kaja Kallas loeb Kaljulaid ilmselt rahva sekka, kes valmis end kaitsma, ka nemad, koos kodanikest eestivenelastega. Ometi ei paista president silma vähemuskogukonna liikmete ega nende juhtide õiguste kaitsjana. Eeldus näib olevat, et neil polegi legitiimseid huve. Samamoodi ei nähta mingit irooniat arutelus, kus üks protsent SKTst on enam kui 200 miljonit eurot, valitsus leidis aga sel aastal Eesti vaeseimale ja saastatumale, kuid strateegiliselt olulisimale maakonnale Ida-Virumaale vähem kui kaks miljonit lisaraha.

Mulle näib, et kuigi Kaljulaid on Twitteris, ei jälgi ta Trumpi. Kuidas muidu seletada Eesti presidendi veendumust, et erimeelsused liitlaste seas ei ulatu demokraatlike väärtuste ja õiguskeskkonnani. Trump on muuhulgas just frontaalselt rünnanud Saksamaa valitsust ja selle põhiväärtusi. Kõik osutab, et kui Trump midagi eelistab, on see jõul põhinev maailmakord, kus tugevam kehtestab oma moraali.

Viimasel ajal armastavad Eesti juhid üha rohkem osundada Lennart Merit. Ilmselt on see mingi liigestest lahti aja märk. Kaljulaidi kõnes keelab Meri reeta põhimõtteid. Millised on need põhimõtted, mida Eesti Trumpilt katust ostes ei reeda?