Katrina Lehis

FOTO: Andrus Peegel

Kui epeevehkleja Katrina Lehis 2014. aastal juunioride maailmameistriks tuli, oli 19-aastane neiu teisel pool telefonitoru niivõrd kohkunud, et ei saanud algul sõnagi suust. End veidi kogunud, tulid sõnad: «See oli ikka elu võit!»

Tolle kullaga lõppes Lehise lapsepõlv. Treener Helen Nelis-Naukas, ülimalt võiduahne naine selle sõna kõige paremas mõttes, kuulutas, et sama karva medaliga alustatakse ka täiskasvanute klassis. Nii hõlpsalt asjad siiski ei läinud – eesmärgiks seatud kulda tuli oodata neli aastat.

Tegelikult sattus Lehis tähelepanu keskpunkti juba kuus aastat tagasi, kui pikk (siiski 186 cm!) ja sihvakas neiu hakkas järsku juuniorideklassis endast palju lühemaid konkurente läbi torkima. Haapsalus sündinud naismusketärile ihusid hammast ka teised koondised, näiteks ameeriklased ja itaallased. Prantslased palusid Lehisel suisa kena prantsuse abikaasa leida ja kodakondsust vahetada. Aga Lehis oli kindel – tema võtmeks tippu murdmisel on kodulinn Haapsalu ja treener Nelis-Naukas, vehklemiskorüfee Endel Nelise tütar.

Koostööd treener Nelis-Naukasega kutsuvad haapsallased isekeskis ühtseks löögirusikaks. Vaenlasi on palju ning vahel tuleb ütlemist ette ka isekeskis, ent Lehis kinnitab, et süsteem «piits ja präänik» toimib. Isegi siis, kui hing paelaga kaelas ripub.

Tollesama 2014. aasta juunioride MMi eel sai ta meniskioperatsiooni tõttu treenima hakata alles kümme päeva enne võistlust. Väljaasteid sai harjutatud päevad läbi. Ja öötundidel samuti. Võistlusel lendas kohe vägev kaigas kodaratesse, kui epeerelva kontaktid esimese matši ajal üksteise järel ära tulid ning neid tuli keset võistlust vahetama hakata. Tagatipuks võitis Lehis tolle finaalmatši alles lisaajal, viimase torkega. «Närviline spordiala sai valitud,» muigas Lehis toona.

Ent närviliseks alles hakkas minema. Ja mitte ainult rajal, vaid eelkõige selle kõrval. See on ka loogiline olukorras, kus Eestis on viis-kuus maailmatasemel naisvehklejat, ent koondisekohti kõigest neli (olümpiamängude individuaalvõistlusel veel vähem, kolm).

Närvesööva draama juures on imekspandav, et Lehis pole muutunud. Ta on ikka malbe ja kaalutlev ning oskab hetke nautida.

Esialgu Lehisel asjad täiskasvanute seas sujusid. 2015. aastal võitis ta võistkondlikult EM- ja Euroopa mängude hõbeda ning saavutas MMil individuaalvõistlusel Eesti parimana kuuenda koha. 21-aastaseks saanud neiu tõusis maailma edetabelis teiseks (!), ent suur eesmärk – jõuda Rio de Janeiro olümpiamängudele – jäi täitmata.

Miks? Arvamused jagunesid kaheks. Ühed süüdistasid liiga subjektiivset süsteemi – naiskonda nimetati toonast reeglite põhjal kaks vehklejat Eesti edetabeli ja kaks treeneri otsuse põhjal. Teised näitasid näpuga konkreetselt peatreener Kaido Kaabermale, kes lükkas noore talendi Lehise külmalt kõrvale ja eelistas kogenenumaid sportlasi.

Kui Nelis-Naukas sülgas õpilase nimel võideldes tuld ja tõrva, siis Lehis eelistas lahvatanud draamast vagalt ja vaikselt eemale jääda ning poetas: «Küll tuleb ka minu kord!» Vähem kui aasta pärast olümpiat ootas teda üks elu tähtsündmusi – sündis poeg Henri. Pärast emaks saamist naasis Lehis kaheksakuuse pausi järel võistlusrajale, aga jäi tänavu kevadel taas reeglite hammasrataste vahele. EMi koondisesse pääsesid edetabeli kolm parimat, kuid tema oli neljas. Kaaberma eelistas kogenud ankrunaist Irina Embrichi.

Anda alla? Lasta pettumus valla? Lehis jäi tagasihoidlikuks ja ütles: jäägu võitlus tagatuppa, mina ajan oma asja edasi! «Ma pean ise endast parima andma ja pean ise parem olema,» teatas ta. Siinkohal tuli mängu vehklemisliidu juhatus, kes andis värskele Eesti meistrile võimaluse. Nagu nüüd teame, oli tasuks EM-kuld, mis rändas kõigepealt Lehise kaela, aga sealt juba õige pea pisipoeg Henri näppude vahele.

Närvesööva draama juures on imekspandav, et Lehis pole muutunud. Ta on ikka malbe ja kaalutlev ning oskab hetke nautida. Kui lähebki närvi, heidab vehklemissaalis pilgu pojakesele… ning rahu on tagasi.

Võib-olla tõi just seesama kõigutamatu sisemine rahu EMil kulla. Lehis ei oska isegi öelda, mis ime juhtus poolfinaalis, kus ta 4:10 kaotusseisust võitis. Või mis ajendas meisterlikke torkeid finaalis, kus sõbranna Kuusk juhtis juba 10:5. Miski, mis lõi esimest korda eredalt lõkkele neli aastat tagasi Plovdivi palavas saalis juunioride MMil, sähvatas ka nüüd Novi Sadis.

Ja peaks saama võimaluse sähvatada ka MMil, kui juhatus tahab taas ausat mängu mängida.