Juhtkiri: paberitehase triibulised (49)

Postimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Selline oleks pidanud hakkama välja nägema Emajõe äärde kavandatud tselluloositehas.
Selline oleks pidanud hakkama välja nägema Emajõe äärde kavandatud tselluloositehas. Foto: Est-for Invest/biorefinery.ee

Peaminister Jüri Ratas (Keskerakond) teatas eile, et valitsus on otsustanud alustada puidurafineerimistehase eriplaneeringu lõpetamisega. See on rõõmusõnum tartumaalastele, kelle kodukant pääseb reostusest. Projekti taga seisnud ärimehed peavad aga mõtlema, mis läks valesti.

Ökoloog Mihkel Kangur kirjutas mõni kuu tagasi («Mis ärritab elanikke uusarenduste juures enim?», postimees.ee, 30.04), et Tartu lähistele planeeritud tselluloositehas on ilmekas näide arendajate ja otsustajate ignorantsuse tõttu tekkinud konfliktist. «Ignoreeritakse teadmisi, mis on aastakümnete jooksul Tartu ülikoolidesse akumuleerunud, ignoreeritakse vastasseisu sattunud inimeste argumente ja püütakse vähendada probleeme, mida protestivad kohalikud tajuvad ning kardavad.»

Kohalikel oli tõesti suur mure. Kardeti keskkonna halvenemise pärast. (Sellel oleks olnud mõju nii tervele Eestile kui ka idanaabrile teisel pool Peipsit.) Niisamuti leiti, et protsess ise ei ole aus ega ärata usaldusväärsust. Võis tajuda, et asi oli kõrgemal tasemel ära otsustatud. Ärimehed pidid lihtsalt sobiva paiga valima. Tavakodanikke ei kavatsetudki kaasata. Ehe näide oli ettevõtjate mõte inimeste vastasseisu tõttu plaanitav tehas Tartu külje alt Tabiverre kolida.

Rail Baltic, mis on Eestile eluliselt vajalik ühendus muu Euroopaga, on järgmine lakmustest.

Selle välkidee vastu korraldasid Tabivere elanikud meeleavalduse. Võib ainult oletada, kas just see rahulolematuse ilming veenis valitsust lõplikult taganema tselluloositehase eriplaneeringust. Paraku võib kindlalt öelda, et Saulusest ei saanud Paulust. Muidugi on tore, et vastuseisjatest ei sõidetud üle. Aga alles aasta tagasi avaldas võimuliit projektile veel toetust, hoolimata elanike meelehärmist ja ekspertide hoiatustest.

Põhjust tasub otsida pigem uksele koputavatest üldvalimistest. Otsuselangetajad erakondades teavad, et rahva toetus on miski, mille nimel pingutada. Vastasel juhul võib järgmisel aastal ilma jääda piletist riigikokku. Ja kui tulla inimestele vastu sellises kirgi kütvas teemas nagu puidutehase rajamine, siis on katastroof sama hästi kui ära hoitud. Iseküsimus on, kui lühikese mäluga on valija.

Kogu loo valguses tuleb siiski mõelda, kuidas saame järgmine kord vältida vigu, mis tehti nüüd. Meil on vaja suuri projekte. Neist ei ole pääsu. Juba hakkame viimaste näitajate järgi majanduse arengus maha jääma oma lõunapoolsetest naabritest Lätist ja Leedust. Siiski peame hoolikalt läbi mõtlema, mida, kuhu ja kuidas rajada. Elanikkonna kaasamine on vajalik. Me püüdleme Põhjamaa poole. On aega arendada sealset kompromissikultuuri ka siin.

Samas ei saa me lubada, et tervet ühiskonda puudutavates küsimustes viljeletakse gerilja stiilis võitlust, kus ühe huvigrupi vastuseis laseb põhja terve ettevõtmise. Rail Baltic, mis on Eestile eluliselt vajalik ühendus muu Euroopaga, on järgmine lakmustest.

Kommentaarid (49)
Copy
Tagasi üles