/nginx/o/2018/06/22/7914643t1hf505.jpg)
Peavoolupoliitikud ei ole suutnud asuda üheskoos populismiga võitlema, sest keskenduvad ainuüksi enda karjäärile ja järgmistele valimistele, kirjutab Federico Fubini, kes on finantskolumnist ja teose «Noi siamo la rivoluzione» («Meie oleme revolutsioon») autor.
Aruteludes euro ümber käiakse tavaliselt välja keerukaid finantsskeeme, mille varal luua «kerksust» järgmiste majanduslike vapustuste puhuks. Ometi on vapustus, mida me praegu üle elame, sootuks poliitilist laadi. Populistid koguvad jõudu kogu Euroopa Liidus ning Itaalias, liidu ühes asutajaliikmes, on võimule kerkinud euroskeptiline koalitsioon, mille osapooled on populistlik Viie Tähe liikumine ja natsionalistlik erakond Liiga.
Nagu ikka, kui mõnes G7 või ELi riigis senise eliidi vastased jõud võimule pääsevad, tuleb nüüd küsida, mis saab edasi ja kas leidub tee tagasi normaalse olukorra juurde. Itaalia puhul on seda veel vara öelda. Küll võime aga senikaua mõelda selle peale, millest võiksid populismi tõusulaine pidurdamisele kerkinud eurooplased õppust võtta.
Põhiline õppetund seisneb selles, et Euroopa riigid ei saa isegi loota praeguse populistliku natsionalismi ja marurahvusluse tõusulaine vaigistamisele, kui nad ei tee koostööd. Paraku on seni reageerimine populistide edule olnud «see on sinu kapsamaa» tüüpi, nagu reageeriti näiteks protektsionismile 1930. aastatel: kõik üritavad probleemi teiste kaela lükata, kuni see viimaks hammustab valusalt kõiki.
Euroopa riigid ei saa isegi loota praeguse populistliku natsionalismi ja marurahvusluse tõusulaine vaigistamisele, kui nad ei tee koostööd.
2015. aastal veenis toonane Itaalia peaminister Matteo Renzi Euroopa Komisjoni, et tema valitsus vajab suuremat «paindlikkust» riigivõla asjus, et hoida vaos Viie Tähe liikumist. Täiesti ennustatavalt ajas selline ELi eelarvereeglite painutamine raevu Saksamaa avalikkuse ja kasvatas paremäärmusliku Saksamaa Alternatiivi (AfD) toetust, millest nüüdseks on saanud Bundestagi peamine opositsioonipartei. Aga eks olnud ju rahva pahameel sellegi taga, et Saksamaa valitsus nõudis 2015. aastal ülirangete tingimuste kehtestamist Kreekale, mis süütas tollel maal võimsa populistliku mässutungla.
Samamoodi seisis rahva rahulolematus Hollandis ja Saksamaal pankade päästmise suhtes selle taga, et 2008. aasta finantskriisi järel kehtestati ELi tasandil väga range väljaostuvastane kord. See aga pikendas tuntavalt Itaalia krediidisurutist, mis omakorda õhutas populismilainet. Siis algas tõsisel kujul põgenikekriis, mille puhul Itaalia saatis migrandid üle Alpide, sisuliselt lükates probleemi Prantsusmaa ja Austria õlule. See jällegi kergitas Austria ultranatsionalistliku Vabaduspartei ja Prantsusmaa paremäärmusliku Rahvusrinde valimisväljavaateid. Viimaks panid Austria ja Prantsusmaa piiri lukku, mis andis Liigale hea võimaluse kasutada ära avalikku meelepaha immigratsiooni pärast.
Loomulikult on Itaalia populistide tõusu juured ühtlasi kodumaised ja ajaloolised. Varasemate valitsuste möödapanekute tõttu ei ole Itaalia SKT inimese kohta juba paarkümmend aastat kasvanud. Teenindussektori, mis on globaalsest konkurentsist kõige vähem mõjutatud, tootlikkuse kasv on samuti 1990. aastatest peale seiskunud.
Need on Itaalia enda tekitatud probleemid. 1945. aasta järel reformis Itaalia oma poliitilisi institutsioone, aga ei suutnud teha hädavajalikke muudatusi majanduses. Ehkki riik oli suundunud diktatuuri juurest demokraatiale, püsisid fašistliku süsteemi tunnusjooned edasi nii korporatiivses suhtumises tururegulatsiooni kui ka valitsuse laialdases sekkumises finants- ja tööstussfääri tegevusse. Osa vana süsteemi riismeid hääbus 1992. aastal Maastrichti lepingu tõttu, aga osa on mõju avaldanud hiljemgi.
Näiteks tsentraliseeritud palgaläbirääkimiste tõttu on erasektori keskmine sissetulek Lõuna-Itaalias kõigest kuus protsenti väiksem kui põhjas, ehkki põhjas on tootlikkus tuntavalt kõrgem kui lõunas. Sellistes tingimustes ei ole kellelgi erilist põhjust investeerida Roomast lõunas, mis selgitab, miks piirkonna SKT inimese kohta on alates 2001. aastast langenud 30 protsenti allapoole eurotsooni keskmist. Selle taustal ei ole vahest imestada, et 47 protsenti Lõuna-Itaalia elanikest hääletas Viie Tähe liikumise poolt, mille esitatud üleüldise toetuse ettepanek sobitub ilusasti jätkuvalt fašistliku ajajärgu korporatiivsuse küüsis majanduseluga.
Loomulikult on Itaalia populistide tõusu juured ühtlasi kodumaised ja ajaloolised.
Korporatiivsus on lihtsalt rahaliiduga täiesti kokkusobimatu. Ent seda on raske reformida, sest see on tekitanud rohkelt püsivaid sõltuvusi. Nii ongi paljud varasemate valitsuste katsed majandust moderniseerida aina nurjunud. Kui Silvio Berlusconi 2011. aastal peaministri ametist tõrjuti, püüdis tehnokraat Mario Monti üht-teist ette võtta, aga uute valimiste eel jäi see toppama. Renzi üritas samuti mõningaid piiratud reforme, aga langes viimaks oma ülespuhutud ego ohvriks.
Ent isegi palju tõhusamate juhtide korral oleks Itaalia pidanud seilama vastu ELi suundumusi. Konservatiivne fiskaalne reaktsioon 2008. aasta järgsele surutisele ning Euroopa Keskpanga kõhklemine enne 2012. aasta juulit tõi kaasa üleliigse kasinuspoliitika, mis lõi segamini Itaalia keskklassi elurütmi ja tõukas seda populismi rüppe. Kui Monti 2011. aasta novembris ametisse astus, oli Viie Tähe liikumise ja (nagu seda toona nimetati) Põhjaliiga toetus üheskooski alla 10 protsendi. Nüüd on see tunduvalt üle 50 protsendi.
Võrreldes teiste arenenud riikidega kulutas Itaalia, kui mõõta osakaalu SKTst, pankade väljaostmisele pärast 2008. aasta kriisi õige vähe. Kuid äkiline pankade «sisseost» 2015. aastal tekitas väikehoiustajatele parajalt kaotusi, puhudes ühtlasi Viie Tähe liikumisele tuult purjedesse just ajal, mil fortuuna oli neile hakanud selga pöörama. Tänase pilguga vaadates muutsid lihtsate itaallaste rahalised kaotused ühes süveneva tundega, et EL on jätnud nad üksi põgenikekriisiga maadlema, populistliku tagasilöögi lihtsalt vältimatuks.
Itaalia poliitikaelu näitab, kui mürgistava toimega on Euroopa suhtumine populismi. Kui ELi maade peavoolupoliitikud üritavad enda tiibu kaitsta kodumaiste populistlike ohtude eest, kipub nende kaitse ärgitama populismi naabermaades. Ja nii tekib doominoefekt, mis kujutabki peamist ohtu euro ja ELi tulevikule.
Peavoolupoliitikud ei ole suutnud asuda üheskoos populismiga võitlema, sest keskenduvad ainuüksi enda karjäärile ja järgmistele valimistele. Ent varem või hiljem peavad nad mõistma, et «see pole minu kapsamaa» strateegia pöördub lõpuks alati nende enda vastu. See ongi põhjus, miks Itaalia sarnaselt 2015. aasta Kreekale võib õige pea kujutada ohtu kogu Euroopale.
Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane
Copyright: Project Syndicate, 2018.
/nginx/o/2018/06/21/7913635t1h85ba.png)