Paavo Kangur: kes meist on õiged eestlased?

Eesti Lipp Pika Hermanni tornis Toompeal Foto: PEETER LANGOVITS / PM/SCANPIX

Eestlased tahavad saada integreerunud venelasi, kuid tegelikult nad ei talu neid, sest mentaliteedi erinevus on tunnetatav, kirjutab ajakirjanik Paavo Kangur. 

Kui venelane, valgevenelane, ukrainlane jne on omandanud eesti keele, siis jääb ikkagi kahtlus, kas tal on õige meelsus. Ja nii kui venelane avab eesti keeles suu, siis peagi selgub, et õiget meelsust pole.

Vana tuttav Tallinnast, Yana Toom, laulab kindlasti laulukest – me metsavennad eestlased – vale viisi ja vale tooniga. Kahtlustan, et ka kolleeg Eesti Ekspressi aegadest, Andrei Hvostov laulab seda vale viisiga, aga tema sinimustvalge alterego Facebookist liiga õigesti. Jälle pole usutav!

BNSis töötamisest aastatest 1991–1993 tunnen paljusid vene ajakirjanikke, kes räägivad head eesti keelt, kuid on säilitanud oma mõtteviisi. Keeleoskusega ei kaasne mõtteviisi. Raul Rebane ja Marju Lauristin loodavad seda palavalt, kuid see on vaid usk, lootus ja armastus. Kui ma võrdlen PBKd ja ETV+, siis minu arust on viimane eesti asja suhtes õelam. PBK skandaal oli ikka russofoobia tipp!

Kunagine erastamisagentuuri juht Väino Sarnet ütles, et keskmine välisinvestor peab eestlast aborigeeniks.

«Aga kui ta oskab hästi inglise keelt?»

«Siis on hästi inglise keelt rääkiv aborigeen.»

Ma ei usu, et kui eestlane omandab koos american english’iga ka ameerika väärtused. Vaevalt. Ikka läheb sügisel seenele ja marjule. Järelikult, tüüpiline soome-ugri aborigeen.

Keeli on üldse raske õppida. Kunagi Brüsselis olla Siim Kallas üritanud prantsuse keeles intervjuud anda prantslasele! Õnneks tõlgil ja Kallase abil õnnestus see plaan lõpuks nurjata. Tõenäoliselt keskmine Eesti minister ei suuda inglise keeles anda pikka intervjuud. Siinkohal juhib sisserändaja poeg Ossinovski juunior, kes küll ei ole enam minister, aga on õppinud Inglismaal.

Eestis valitseb räige konkurents valgekraeliste kõrgepalgaliste töökohtade pärast! Neid on umbes viis protsenti töökohtade üldarvust. Minu teada käib ajakirjanduses ikka veel eluvõitlus 1000 euro piiril ja kui vaatad, et härra ajakirjanduse õppejõud Priit Pullerits on jälle kogu Arteri täis kirjutanud koos blondi kaunitariga, siis millest peab elama Tartu Ülikooli lõpetanud noor ajakirjanik. Mäletan, kui Tartu Ülikooli lõpetanud 29-aastane sotsioloog oli õnne tipul, sest sai taas pikendada Uus-Meremaa tööviisat ja jätkata armsaks saanud tööd ettekandjana teisel pool maailma.

Tõenäoliselt keskmine Eesti minister ei suuda inglise keeles anda pika intervjuud. 

Kui sa oskad hästi vene keelt (emakeele tasemel), siis saad tööd teha Moskvas ja Peterburis hea palga eest. See on suur eestivenelaste eelis, et neil on valida palju eri karjääre ja linnu. Kui saad Tallinnas jalaga pehmesse kohta, siis saad jätkata Moskvas. Kui saad eestlasena samasse kohta, siis võid panna ehk kipsplaati Soomes või Norras kala nülgida. Aga kui lähed musta tööd tegema Inglismaale, siis saad kuuendasse kasti, see tähendab, et sa ei ole teise sordi inimene, vaid kuuenda sordi inimene.

Malaisias pidi olema selline seis, et malaid kontrollivad riiki ja hiinlased majandust. Seal on selline jaotus ning kaks kogukonda ei segune ja ei armasta, kuid taluvad teineteist. Tallinna vanalinnas pidi olema selline seis, et eestlased istuvad Toompeal ja söövad riigileiba, aga all-linna äriasutused olla suurel määral vene rahvuse kontrolli all, kuid suur bisnis on muidugi soomlaste ja rootslaste käes.

Härra Lobjakas, Ahto Lobjakas kirjutas Postimehes: «Kuid kõik teavad, et Talibani pealetung on aja küsimus. Nagu Eestilegi, ostab Afganistanile aega USA, aga nagu teada, pole miski igavene.»

Kui ma loen, et kõrgepalgalised ja kõrgharitud eestlased tegelevad jälle eestivenelase ümberkasvatamisega, siis ma mõtlen, mida nad söövad ja kust nad võtavad oma jutu ja naiivsed ideed.

Võib-olla on tal mõõdukalt õigus, sest pehmemalt öeldes on NATO vihmavari Eestile oluline, mis on viisakas väide. Lobjaka versioon agressiivne. Eriti arvestades, et Venemaa on kaks korda ajaloos saja aasta jooksul tunnistanud Eesti iseseisvust esimeste hulgas, teisalt on Venemaa õgvendanud kahe liiduvabariigi piire viimasel kümnendil.

Krõm naš! No jah, see on fakt juba. Tallinn naš? See on küsimärgiga. Milleks? Moskval on kasulikum omada üht miljonit eurovenelast ja säilitada status quo. Ukraina oli tööõnnetus? Ma ei usu, et Donetski hävitamine oli eesmärk, see on õnnetus, mõlemapoolne viga. Provokatsioon? Sevastopol oli eesmärk. Strateegiline sõjaväebaas, mis kontrollib Musta merd. Selle nad tahtsid endale jätta.

Kui ma loen, et kõrgepalgalised ja kõrgharitud eestlased tegelevad jälle eestivenelase ümberkasvatamisega, siis ma mõtlen, mida nad söövad ja kust nad võtavad oma jutu ja naiivsed ideed. No ei võta nad omaks härra sõjaajaloolase Igor Kopõtini vaadet Teisele maailmasõjale. Facebookis ringles hiljuti mingi saast, kus mingid suvalised moskoviidid arutasid, et kolmest Balti riigist on kõige lihtsamini ära võetav Eesti. Kõik viis kommentaari olid puhtas robustses vene keeles, millega loo autor räige venekeelse sõimuga üle valati. Point on selles, et vahel tuleks maa peale tagasi laskuda.

Antud lugu sisaldab autori isiklikke tähelepanekuid ja mõõdukalt irooniat ega pretendeeri lõplikule tõele. Selle loo kirjutamise käigus ei ole joodud õlut ega vigastatud ühtegi looma ega tehtud mitte ühtegi uuringut.