Jüri Ratas.

FOTO: Tairo Lutter

Peaminister Jüri Ratase väärsamm Moldovas ei ole Eesti välispoliitika kursimuutus, vaid pealiskaudsusest ja süvenematusest tekitatud piinlik vahejuhtum, kirjutab Reformierakonna liige Eerik-Niiles Kross.

Jüri Ratas kohtus Vlad Plahotniuciga, hüüdnimega Plaha. Plaha tähendab vene kõnekeeles pakku, millel päid maha lüüakse.

Arvatavasti ei ütle see lause väljaspool Eestit kellelegi suurt midagi.

Eesti peaminister kohtus Vlad Plahotniuciga. See kõlab juba märksa halvemini. Kuigi ka sellest ei juhtu arvatavasti absoluutselt mitte midagi. Kas keegi mäletab mõne Ratase varasema välispoliitilise kohtumise mõnda sõnumit? Mulle tuleb miskipärast meelde tema selfie omavahel vestleva Theresa May ja Arnold Schwarzeneggeriga, lihtsalt kuna see oli nii jabur.

Varem ma arvasin, et Eesti peaminister ehk ei peaks tingimata käima valitsusistungite ja muu riigijuhtimise ajal rongides šokolaadi jagamas või kaubanduskeskustes annetusi küsimas. Pärast Moldova faux pas'd olen valmis peaministrit julgustama neile šokolaadiüritustele oluliselt rohkem panustama. Turvalisem tunne oleks.

Neile, kes sarnaselt Eesti peaministriga pole vastavaid tekste lugenud: tegemist on Moldova oligarhiga, kes kontrollib suurt osa riigi telekanaleid, panku ja muid ärisid, sageli variisikute kaudu.

Varem visati nalja, et Moldovas on kaks poliitilist võimu omavat oligarhi; üks alustas oma äri salasigarettidega, teine inimkaubandusega. Pole siis ime, et teine pani esimese selle kuriteo eest vangi, mida ta ise korraldas. Selles anekdoodis on esimese oligarhi all mõeldud endist peaminitrit Vlad Filati, kes pandi Plahotniuci kontrollitud õigussüsteemi abil vangi süüdistatuna kuulsas miljardi euro varguses Moldova pankadest.

Asjaolu, et Filati seotust tõendada ei suudetud, ei huvitanud siis ega huvita ka täna eriti kedagi. Nagu ka asjaolu, et Moldova ajaloo suurima finantskuriteo tõendid põlesid ühest õiguskaitseasutusest teise transportimisel koos neid vedanud bussiga kuskil silla all ära.

Ebastabiilne poliitiline süsteem

Moldova on lõhkise ühiskonnaga riik, kus umbes pooled inimestest pooldavad Euroopa suunda ja eeskätt venekeelsed pooldavad pigem Moskva suunda.

Varasemal ajal on tulnud ette olukordi, kus parlament ei suuda mitu aastat presidenti valida ja üks poliitiline kriis järgneb teisele.

Praegune sotsialistist president Igor Dodon valiti esimestel otsevalimistel 20-aastase pausi järel 2016. Kampaaniaplakatitel poseeris Dodon sageli koos Vladimir Putiniga ja on korduvalt öelnud, et peab Krimmi Venemaa osaks. Viimasel ajal on Moldova ülemkohus vähemalt kolmel korral kuulutanud presidendi ajutiselt ametist kõrvaldatuks, kui ta on keeldunud ministreid kinnitamast ja eriti kui ta proovis vetostada seaduse, mis keelab Venemaal toodetud uudiste ja poliitikasaadete edastamise Moldova telekanalites.

Nagu näha on parlament Moldovas praegu täitsa tubli. Ratas kohtus ka Dodoniga. Küllap nad arutasid ka küsimust, kuidas kaitsta Vene telekanalite nõnda vajalikku teavitustööd oma riikides.

Kokkuvõttes on valitsus ja napp parlamendienamus Moldovas praegu Euroopa-meelsed, kes proovivad riiki reformida ja lääne kursil hoida just nii palju, kui vastasseis presidendiga võimaldab.

Teistelgi nahk üle kõrvade tõmmatud

Moldova demokraatia põhiprobleemiks peetakse aga postsovetlikes riikides tavaks saanud nn oligarhilist demokraatiat. Riigi üks rikkamaid mehi kontrollib taustalt ühte parteid ja suurt osa jõuametkondadest. Olukord, kus tegelik võim ja formaalne võim ei kattu, ei võimalda aga kunagi päris demokraatia, päris õigusriigi ja päris vabaduse arengut.

Plahotniuc on viimastel aastatel kulutanud suuri summasid, et läänes kuidagi parketile pääseda. Aga tema viimane tegelik läbimurre oli mõne aasta eest, kui Euroopa Liidu ja USA diplomaadid olevat n-ö stabiilsuse huvides temaga kokku leppinud, et Plaha hoiab riiki läänemeelse, formaalset positsiooni ei võta ja tal lastakse ilma suuremate uurimisteta oma ärisid edasi ajada.

Muidugi on see kuulujutt, kuigi ütleme, et informeeritud kuulujutt.

Kindel on, et toonane USA abivälisminister Victoria Nuland kohtus Plahaga 2016. aasta kevadel. Kohtumise fakt tekitas USA ajakirjanduses ja Moldova pärisdemokraatide seas palju pahandust. Aga laias laastus illustreeris see läänemaailma poliitikat tänase Moldova suhtes. Dodon on õnnetus ja temaga suheldakse nii vähe, kui protokoll võimaldab. Plahotniuci talutakse kui paratamatut pahet niikaua, kui ta suuremaid sigadusi ei korralda, aga temaga kohtuvad diplomaadid ja madala astme ametnikud, mitte riigijuhid.

Moldova oligarh Vladimir Plahotniuc jagas sotsiaalmeedias pilte kohtumiselt Eesti peaministri Jüri Ratasega, kellega tema sõnul räägiti sellest, mida Moldova on riigi edasise arengu nimel seni teinud.

FOTO: facebook.com

Vaevalt Eesti peaminister seda ülemäära täpselt teadis või kui teadis, siis ei pidanud oluliseks. Üks kohtumine ees või taga. Mingi keeruline Euroopa või ka Eesti poliitiline gambiit Plaha positiivseks hõlmamiseks see ju olla ei saanud. Sellisteks asjadeks ei kasutata peaministreid ja kui, siis selliseid, kes mängust aru saavad. Välisministeeriumi pahatahtlikkuses kahtlustada pole ilmselt ka mõtet. Pigem esitati Ratasele nimekiri tähtsatest isikutest Moldovas, Demokraatliku partei esimees ja riigi kaaperdanud oligarh tundus täitsa tähtis ja anti tuld.

Seetõttu ei ole ka tegemist Eesti välispoliitika kursimuutuse või üldse mitte millegi muu kui pealiskaudsusest ja süvenematusest tekitatud piinliku vahejuhtumiga. Plahotniuc on oma elus väga paljudel kõvematel kujudel naha üle kõrvade tõmmanud. Kahju natuke, et Eesti sai plekid reväärile, aga elame edasi ja valimised pole kaugel.