/nginx/o/2019/01/14/11714166t1h55b8.jpg)
/nginx/o/2018/06/20/7912903t1h1d89.jpg)
Kuuldes sügisel, kuidas kaks minu kursuseõde otsustasid ülikooli lõpetamise edasi lükata, sest talvel lõpetades ei saaks nad uhkel aktusel ilusat kleiti kanda, olin ma kindel, et tegemist on naljaga. Tuli aga välja, et see ei olnudki nali.
Heelia Sillamaa: lumehelbekesed, mida neist bakakraadidest tähistate? (39)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Veelgi enam – nii mõnigi teine naine, kellega sellest rääkisin, avaldas valmidust korraliku aktuse nimel lõputöö kaitsmist poole aasta võrra edasi nihutada. Alles sel hetkel mõistsin ma, et Facebooki pealkirjadega «Lisan ka lõpetamisest pildi, sest muidu keegi ei usu, et lõpetasin» ei soovigi iga kolmas lõpetaja tõestada, kui halb huumorisoon tal on, vaid neil ongi tõsine mure.
Hiljuti rääkis mu tuttav, kes bakalaureusekraadi teab mis saavutuseks ei pea, kuidas õe lõpetamisele ilmumata jätmine tõi kaasa Ladina-Ameerika seriaali väärilise peretüli. Mees oli vihane, sest ei mõistnud, mida ta valesti tegi.
Olin kogu selle teema juba unustanud, kui paar päeva tagasi potsatas minu postkasti sõnum sõbra naiselt – rõhutan, tema naiselt –, kes tuletas mulle meelde järgmisel päeval toimuvat sõbra lõpuaktust. Nüüd olin ma sama vihane kui see õnnetu õe lõpetamiselt puudunud mees. Ma mõistan, et emme puudumine 12-aastase lapse lauluvõistluselt võib hilisemas elus päädida vestlusega «mu ema ei hoolinud minust» psühholoogi kabinetis, aga kas tõesti ei saa täiskasvanud mees nüüd ilma kogu tutvusringkonna kohaloluta ühte paberit vastu võetud?
Kas ma peaksin juunis pidevalt töölt puuduma, et õnnitleda ära kõik need 25 tuttavat, kes sel aastal ülikooli esimese astmega hakkama said? Pagana lumehelbekesed, me ei ela eelmises sajandis, kus bakakraad oleks eriline! Niikaua kuni me õpime majandust, sest ei osanud muud eriala valida, oleme lihtsalt järjekordsed CV nimel ülikoolis käijad, mitte arstiteaduskonna kangelased, kes pärast kooli lõppu elusid päästma asuvad.
Pagana lumehelbekesed, me ei ela eelmises sajandis, kus bakakraad oleks eriline!
Asja üle pikemalt järele mõeldes sain aga aru, et võib-olla reageerin seekord üle. Eks tähistamise psühholoogia võlu seisnegi selles, et kellelgi pole õigust otsustada, kas sinu sündmus on suurt pidu väärt või mitte. Ega ükski Eesti mees ei tahaks uskuda, et koer Muki oskab väärtustada kreemikooki, mille perenaine tema sünnipäeva auks koju tõi, kuid vaatamata sellele tõstavad needsamad mehed hea meelega sõbralikult tögades sellest koogist endale väikse tüki.
Nii ei tagane ka mina lõpuks arvamusest, et bakalaureusekraad ei ole eriline, kuid silmakirjalikult ei jäta ma ka istumata mõne sõbranna lõpetamise puhul kaetud pidulauda. Võib-olla tunnen sealjuures isegi väikest kadedust, et minu ülikooli lõpupidu möödus kallite kleitide ja lillede melu asemel üksi Aafrikas teiste peopilte vaadates.