/nginx/o/2018/06/19/7911121t1hdca8.jpg)
Enamik inimesi ei kujuta ette, milline töö ja energia kulub ühe ettevõtmise korraldamiseks. Eile toimus Tabiveres tselluloositehase eriplaneeringu vastane inimkett ja kontsert. Nägin kaks nädalat pealt, kuidas käputäis inimesi korraldas avalikku üritust, mille suurust ei oska ennustadagi. Keegi korraldajatest ei teinud seda 15 minuti kuulsuse või tänu tõttu.
Üritasin toeks olla omadele, kes pidid välja astuma oma tavaelu mugavustsoonist. Nad pidid jooksu pealt õppima ürituse korraldamist, meediaga suhtlemist, paberimajandust jne. Selle aja jooksul magasid ja sõid nad vähe ning kaootiliselt. Kus kohast võeti see jõud vastu pidada?
Eriti hämmastav on võime kasvatada oma selga paks nahk ja olla üle solvavatest kommentaaridest, mida Eesti inimesel on paraku komme iga teema alla anonüümselt jätta. Üritad ju mitte välja teha, kuid haiget teeb see ikka. Isegi mulle, kes ma erapooletult kõrvalt vaatasin.
Olen sündinud ja elanud pool oma elu Kehras, täpselt sellise tehase kõrval, mille vastu avaldatakse nüüd meelt. Minule ei ole vaja seletada, mis see on. Kolisin Lõuna-Eestisse ainult piirkonna puhtuse ja rahu tõttu.
Seepärast tahangi tänada ürituse eestvedajaid Kristiina Värnikut ja Gaidy Tuult. Aitäh, et oma pere ja paljude teiste tublide inimestega tegite midagi sellist, mis tõi sooja südame nii osalejatele kui ka kaasaaitajatele.