Mikk Maivel: mida tähendab avalike hoonete energiatõhusus?

Uusarendus Tallinnas. Foto: Scanpix/Postimees/Jaanus Lensment

Seadusandluse eesmärgiks on vähendada järk-järgult liigselt energiat kulutavate hoonete ehitamist ja valmistada turg ette liginullenergiahooneteks. Analoogselt langetatakse miinimumnõudeid näiteks autodel ja koduseadmetel nagu elektripirnid. Sama toimub ka hoonetega, kirjutab Riigi Kinnisvara AS energiatõhususe projektijuht Mikk Maivel. 

Hoonete energiatõhusus ja sellega tegelemine on Euroopa Liidu üks olulisemaid tegevusi ELi kliima- ja energiapoliitika ellu viimisel. Riigikontroll aruanne «Avalike hoonete energiatõhusus» leidis ka ajakirjanduses laiemalt kajastamist.  

Euroopa Liidu tasandil reguleerib ja suunab avalike hoonete energiatõhususe valdkonda kaks direktiivi:

1) Hoonete energiatõhususe direktiiv (2010/31/EL)

2) Energiatõhususe direktiiv (2012/27/EL).

Mõlemad direktiivid on vastu võetud juba aastate eest ning nende järgi on liikmesriigid korraldanud valdkonna siseriikliku seadusloome.

Esimese direktiivi ehk hoonete energiatõhususe juures tooksin välja kaks kõige olulisemat tegevust a) uute hoonete energiatõhususe miinimumnõuded ja üleminek liginullenergiahoonete ehitamisele ning b) hoonete energiamärgistamise süsteem.

Uute hoonete energiatõhususe miinimumnõuded ja üleminek liginullenergiahoonete ehitamisele

Energiatõhususe miinimumnõuded – majandus- ja taristuministri määrus, mis kehtestab nõuded uute ja rekonstrueeritavate hoonete energiatõhususele. A-energiamärgise klassi ehk liginullenergiahoone – parima võimaliku ehituspraktika kohaselt energiatõhususe- ja taastuvenergiatehnoloogia lahendusega tehniliselt mõistlikult ehitatud hoone.

Seadusandluse eesmärgiks on vähendada järk-järgult liigselt energiat kulutavate hoonete ehitamist ja valmistada turg ette liginullenergiahooneteks. Analoogselt langetatakse miinimumnõudeid näiteks autodel ja koduseadmetel nagu elektripirnid. Sama toimub ka hoonetega, iga viie aasta järel arvutatakse üle kehtivad miinimumnõuded ning vastavalt tootearendusele miinimumnõudeid langetatakse. Miinimumnõue peab olema kuluoptimaalne ja ära tasuma hoone eluea jooksul ehk ehitusmaksumuse tõus peab ära tasuma energiakasutuse vähenemisega.

Viimase kümne aasta jooksul on kaks korda miinimumnõudeid korrigeeritud (2008 ja 2012) ning käesoleval aastal on toimumas järgmine muudatus. Energiatõhususe direktiivi ideoloogia alusel on avalik sektor suunanäitajaks ja teejuhiks ning peab toetama uute lahenduste turule toomist. Sellest tulenevalt on A-energiamärgise klassi ehk liginullenergiahoone nõuded kohalduvad esmalt riigile ja kohalikele omavalitsusele ning ühe aastase viite järel muutuvad kohustuslikuks kõigile uutele hoonetele.

Seadusandluse eesmärk on vähendada järk-järgult liigselt energiat kulutavate hoonete ehitamist ja valmistada turg ette liginullenergiahooneteks. Analoogselt langetatakse miinimumnõudeid näiteks autodel ja koduseadmetel nagu elektripirnid.

Kõik uued riigi ja kohaliku omavalitsuse poolt arendatavad hooned, mille ehitusluba väljastatakse pärast 31. detsembrit 2018 peavad olema liginullenergiahooned.

Mis on hoonete energiamärgistamise süsteem?

Energiamärgis (A, B, C, D, E, F, G, H) annab infot projekteeritava või olemasoleva hoone projekteeritud energiavajaduse või tegeliku energiatarbimise kohta.

Autot ostes on paljud kokku puutunud autotehase poolt deklareeritud kütusekulu ja tegeliku kütusekuluga, mis tihti erineb. Tehas arvutab kütusekulu standardtingimustel, elimineerides kasutaja mõju, et katsetada autode kütusekulu võrdsetel alustel. Sama kehtib ka hoonete puhul, energiatõhususe miinimumnõuete kontrollarvutus teostatakse standardtingimustel ja etteantud kasutusprofiiliga, et võrrelda hooneid omavahel mitte analüüsida hoonete kasutamist.

Hoone arendusetapis koostatud miinimumnõuete kontrollarvutuse põhjal väljastatakse hoonele ka esmane energiamärgis (A, B, C, D, E, F, G või H klass), mis kehtib kaks aastat alates hoone valmimisest. Energiamärgis iseloomustab hoonekarbi ja selle tehnosüsteemide vastavust selle energiaklassi näidishoonele, ega arvesta kasutaja poolset mõju. Peale kahe aastast hoone kasutamist on võimalik koostada tegelikul kasutusel põhinev energiamärgis, mis arvestab hoone kasutaja ja tema harjumuste mõju (näiteks toa temperatuur) hoone energiatõhususele. Kui hoone kasutajaga arvutatud energiaklass on kõrgem kui ilma kasutajata arvutatud energiaklass, on põhjust analüüsida hoone kasutaja kasutusharjumusi ja hoone tehnosüsteeme, näiteks ventilatsioonisüsteemi tööajad ja küttegraafikud. Kasutusharjumusi muutes on võimalik saavutada madalam energiamärgise klass.

Tegelikul kasutusel leitud energiamärgise kehtivusaeg on kümme aastat. Energiamärgise olemasolu on vajalik hoone müümisel ja rentimisel ning avaliku kasutusega hoonetes on lisakohustus märgise kuvamine nähtaval kohal.

Teine direktiiv ehk energiatõhusus primaarenergia – energia, mida leidub looduses ja saab kohe kasutada. Selle puhul oli kõige olulisem avalikke hooneid puudutav nõue. Nimelt on kõigil Euroopa Liidu liikmesriikidel kohustus vähendada primaarenergia kasutust ja olemasolevate hoonete energiakulu. Selle saavutamiseks on kõik liikmesriigid kohustatud igal aastal rekonstrueerima kolm protsenti keskvalitsuse hoonetest, mis ei vasta energiatõhususe miinimumnõuetele. Teisisõnu, mille energiamärgise klass on kõrgem kui D ning alates 1. jaanuarist 2019 kõrgem kui C.

Energiamärgise olemasolu on vajalik hoone müümisel ja rentimisel ning avaliku kasutusega hoonetes on lisakohustus märgise kuvamine nähtaval kohal. 

Kokkuvõtvalt on oluline tagada avaliku hooneportfelli energiamärgisted nende nähtavus hoone külastajatele. Keskvalitsus on kohustatud remont- ja parendustööde planeerimisel jälgima, et igal aastal järgmised kolm protsenti hoonetest vastaks energiatõhususe miinimumnõuetele ning kõik uued riigi ja kohaliku omavalitsuse arendatavad hooned, mille ehitusluba väljastatakse pärast 31. detsembrit 2018, kuuluksid A-energiamärgise klassi.