Vahemerel turvalist sadamat otsinud laev Aquarius enam kui 600 migrandiga pardal on migratsiooni ja sellega seotud poliitilised kemplused taas ilmekalt eurooplaste silme ette tõstnud. Kuigi Itaaliasse suunduvate migrantide arv on võrreldes varasemate aastatega märkimisväärselt vähenenud, jagub kriisi järellainetuses sõnelusi nii Vahemere-äärsetesse riikidesse, Saksamaale kui mujalegi.
Mõistmiseks sellest muidugi ei piisa, ent üks võimalus on vaadata sündmust poliitilise teatrina. Itaalia värske siseminister Matteo Salvini keelas laeval Aquarius Itaaliasse tulla. Sellega sai ta näidata end oma valijatele kui poliitikut, kes takistab otsustavalt inimkaubitsejate tegevust ja esitab Itaalia huvide kaitseks häälekalt nõudmisi oma Euroopa Liidu kolleegidele, kellega pole jõudnud veel kohtudagi. Hispaania uus valitsus võis aga Aquariust vastu võttes esineda oma valijate ees inimliku ja hooliva jõuna.
Enne süüdistusi ja sildistamist tuleb tunnistada, et Itaalia on juba pikki aastaid olnud sisserände surve all ning selles on osa Põhja-Aafrikast üle Vahemere liikuvatel migrantidel. Tõsi, selle tegevusega oli ja on veelgi seotud terve inimkaubanduse ahel.
Teisalt on sõnakas Matteo Salvini jõudnud lahingusse hilinemisega, nagu niisugustel puhkudel tihti juhtub. Eelmise aasta algusega võrreldes on migratsioonivoog üle Vahemere Itaaliasse vähenenud peaaegu viis korda, seda nii Itaalia enda eelmise valitsuse kui ka Euroopa Liidu tegevuse tulemusena. Kusjuures EL on andnud Itaaliale selleks märkimisväärset rahalist abi ja liikmesriigid, sh Eesti, on toetanud Itaaliat ka oma ametnikke sinna saates. Mida Itaalia ise on teinud selleks, et Liibüas inimkaubanduse tõkestamiseks kokkuleppeid sõlmida, võite lugeda näiteks Postimehe intervjuust suursaadik Giuseppe Perroniga (PM 5.06).
Sõnakalt migratsioonivastane Matteo Salvini on jõudnud lahingusse hilinemisega, nagu niisugustel puhkudel tihti juhtub.
Euroopa Liidu välispiiride tugevdamisega tegeletakse ja Euroopa Komisjoni ettepanek on anda selleks järgmisel eelarveperioodil (2021–2027) kolm korda rohkem raha – 35 miljardit eurot. Diplomaatiline jm töö käib migratsiooni lähteriikides ja rändeteedel, et inimesed ei satuks hulpima Vahemere lainetele, kus siis üksteisega südamlikkuse skaalal mõõtu võtvad poliitikud neid sadamate vahel solgutada saaksid.
Kusjuures otsustamine, kes neist inimestest vajab oma kodumaal valitseva olukorra tõttu pagulase staatust ja kaitset ning kes tuleks kodumaale tagasi saata, läheb aeglaselt ja tihtipeale ei suudetagi seda teha. Kogu ELi ja eriti Eesti-taoliste väikeriikide huvides on aga, et selleks oleks olemas ühtne ja tõhus süsteem.
Loomulikult on kõik see vajalik, et hoida ELis õiguskorda ja säilitada vaba liikumine Schengeni viisaruumis.