:format(webp)/nginx/o/2018/06/18/7909412t1hb12e.jpg)
Meie mures tehnoloogiasõltuvuste üle on tilluke tõetera sees, kuid olemasolevate tõendite valguses on väited kriisist või võrdlused mõnuainete kuritarvitamisega täiesti põhjendamatud, kirjutab Stetsoni Ülikooli psühholoogiaprofessor Christopher J. Ferguson veebiväljaandes The Conversation.
Kui tõsiselt tuleks meil muretseda uue meedia ekraanide ees viidetud aja psühholoogiliste tagajärgede pärast? Tehnoloogiakasutust tundub olevat mõistik teiste argielu aspektidega tasakaalustada, kuid tolle tasakaalupunkti enda osas leidub palju vasturääkivaid soovitusi. Suur osa arutelust keskendub võitlusele «tehnoloogiasõltuvuse» vastu. Minule aga meenutab see pigem moraalset paanikat, mis pakub kõlapinda puudulikel andmetel põhinevaile väga hirmutavaile väidetele.
Näiteks teleajakirjanik Katie Courici autorisarja «America Inside Out» («Ameerika läbi ja lõhki») 2018. aasta aprilli saate teemaks oli «tehnoloogia mõjud inimeste ajudele». Episoodis kaasa löönud tehnoloogiasõltuvust raviva äriettevõtte kaasasutaja võrdles sõltuvust tehnoloogiast sõltuvusega kokaiinist ja teistest uimastitest. Lisaks anti saates mõista, et tehnoloogiakasutus võib viia Alzheimeri tõve sarnasele mälukaotusele. Teised, nagu psühholoog Jean Twenge, on nutitelefone seostanud teismeliste enesetappudega.
Psühholoogina olen ma töötanud teismeliste ja nende peredega ning läbi viinud uuringuid tehnoloogiakasutuse, videomängude ja sõltuvuse kohta. Minu hinnangul on enamik taolisi hirmutavaid väited tehnoloogiast lihtsalt jamad. Tegelike uurimistööde põhjal tuleb mitmed levinud müüdid tehnoloogiasõltuvusest otsustavalt kummutada.
Mõned on väitnud, et tehnoloogia kasutamine aktiveerib ajus samad naudingukeskused, mis kokaiin, heroiin või metamfetamiin. See on hajusas mõttes küll tõsi, ent aju reaktsioonid meeldivatele kogemustele ei piirdu ju ainult ebatervislike asjadega.
Väitmine, et aju reaktsioonid videomängudele ja uimastitele on ühesugused, on minu meelest samaväärne püüdega kraanist tilkuvat vett kosega samastada.
Iga tore tegevus põhjustab aju «naudingukimpudes» suuremat dopamiini vabanemist – olgu see siis ujumine, hea raamatu lugemine, vahva vestluse pidamine, söömine või seksimine. Tehnoloogiakasutus põhjustab dopamiini vabanemist samal määral kui teised tavalised toredad tegevused: 50 kuni 100 protsenti normaaltasemest kõrgemale.
Kokaiin seevastu suurendab dopamiinitaset 350 protsenti ning metamfetamiin kogunisti 1200 protsenti. Lisaks on hiljuti leitud tõendeid olulistest erinevustest dopamiiniretseptorite toimes võrdluses mõnuainete kuritarvitajate ja nende inimeste vahel, kellele on arvutikasutamine argielus probleeme tekitanud. Väitmine, et aju reaktsioonid videomängudele ja uimastitele on ühesugused, on minu meelest samaväärne püüdega kraanist tilkuvat vett kosega samastada.
Mitmedki tegevused panevad aju vallandama tavakogusest rohkem dopamiini. Näiteks toidu nautimine kergitab dopamiinitaset ajus 50 protsendi võrra. Dopamiinitaset tõstavad ka videomängud ja seks, ning uimastitarbimine kergitab seda juba oluliselt rohkem. Aju reaktsiooni uimastitarbimisele on põhjendamatu võrdsustada videomängude mõjuga.
Ühtlasi põhinevad tehnoloogiasõltuvuste ja mõnuainete kuritarvitamiste võrdlused sageli ajuskaneeringute uuringutel, mis omakorda on kohati autorite väidete dokumenteerimisel ebausaldusväärseteks osutunud. Teised hiljutised ajuskaneeringu uuringud on ümber lükanud ka varasemad väited, et vägivaldsed mängud muudavad noored ajud tundetuks ja seetõttu ilmutavad lapsed vähem emotsionaalset sidet teiste inimeste kannatustega.
Tehnoloogiasõltuvustest rääkijatele teeb sageli tuska nende endi nutitelefonikasutus, või siis ei suuda nad mõista, miks lapsed nii palju arvutimänge mängivad. Kuid need pole tõelised sõltuvused, mis oluliselt häirivad teisi elutegevusi nagu kooliõpingud, töö või sotsiaalsed suhted.
Minu enda uurimistöö on näidanud, et vaid kolmel protsendil arvutimänguritest – või veelgi vähemal – areneb välja probleemkäitumine nagu koolitöö sedavõrd hooletusse jätmine, et juba ka hinded kannatavad. Enamik neist hädadest on kergekujulised ja kaovad aja jooksul ise.
/nginx/o/2018/06/18/7909408t1hbe90.jpg)
Praegu pole olemas tehnoloogiasõltuvusega seotud ametlikke vaimse tervise diagnoose. See olukord võib aga muutuda: Maailma Tervishoiuorganisatsioon (WHO) on teada andnud kavatsusest lisada mängurlushäire oma «Rahvusvahelise haiguste kogumiku» («International Compendium of Diseases») järgmisse väljaandesse.
Kuid see on vägagi vaieldav plaan. Mina olen üks nendest 28 teadlasest, kes esitasid WHO-le protesti, et taoline otsus on teaduslikult puudulikult põhjendatud. WHO näis eiravat uuringuid, mis viitasid, et «mängurlushäire» on pigem mõne teise vaimse tervise häda nagu depressiooni sümptom, mitte omaette haigus.
Samuti tegi tänavu WHO otsust kritiseeriva avalduse Ameerika Psühholoogide Assotsiatsiooni meediapsühholoogia ja -tehnoloogia osakond, kus minagi olen teadur. Ka WHO sõsarorganisatsioon ÜRO Lastefond (UNICEF) taunis sõna «sõltuvus» kasutamist laste ekraanikasutuse kirjeldamisel.
Kõigist vaieldavustest hoolimata olen ma leidnud, et olemasolevad andmed ei toeta tehnoloogiasõltuvustele eraldiseisva diagnoosi panemist. Näiteks üks Oxfordi uurimus tõdes, et kõrgema «mängusõltuvuse» tasemega inimestel ei ilmne rohkem psühholoogilisi või terviseprobleeme kui teistel. Lisauuringud on näidanud, et kõik tehnoloogia liigkasutajaid kimbutavad hädad on enamasti kergekujulisemad kui tavaliselt vaimuhaiguste puhul, ning harilikult kaovad need ise ilma ravita.
Enamikus aruteludes tehnoloogiasõltuvuste üle oletatakse, et tehnoloogia ise on hüpnotiseeriv ja kahjustab normaalseid ajusid. Kuid minu uurimistöö viitab sellele, et tehnoloogiasõltuvused on üldiselt teiste tõbede nagu depressiooni, ärevuse ja tähelepanuhäire sümptomid. Seda ju ei arvata, et päev läbi magavatel depressioonis inimestel on «voodisõltuvus».
See on eriti oluline otsustamisel, kes vajab ravi ja milliste haigusseisundite vastu. Pingutused «tehnoloogiasõltuvuse» ravil ei pruugi suuta enamat kui vaid sümptomit ravida, jättes tegeliku probleemi puutumata.
Seda ju ei arvata, et päev läbi magavatel depressioonis inimestel on «voodisõltuvus».
Kahtlemata leidub vägagi palju tegevusi, millega mõned inimesed liiale lähevad. Nende hulka kuulub tehnoloogiakasutus, kuid ka treeningud, söömine, seksimine, töö, usk ja ostlemine; tehtud on isegi uuringuid tantsusõltuvuse kohta. Ent vähestel neist tegevustest on olemas ametlikud diagnoosid. Napib tõestusi, et tehnoloogiat võidaks liigkasutada tõenäolisemalt kui määratut hulka muid nauditavaid tegevusi.
Mõned arvamusliidrid on osutanud viimaste aastate jooksul ilmnenud enesetappude arvu tõusule teismeliste tütarlaste seas kui tõendile tehnoloogiprobleemidest. Aga enesetappude arv on kasvanud peaaegu kõigis vanusegruppides ja eriti keskealiste täiskasvanute seas juba vähemalt 17 aastat järjest, nagu näitab Ameerika Ühendriikide statistika aastatest 1999 kuni 2016. Selline kasv algas ilmselt 2008. aasta paiku finantskrahhi ajal ja on sestpeale veelgi silmatorkavam. See lööb vankuma väite, et uue meedia ekraanid põhjustavad teismeliste enesetappe – nagu ka tõik, et keskealiste täiskasvanute enesetappude arv on tunduvalt kõrgem kui noortel. Paistab, et ühiskonda on räsimas mingi suurem häda; tehnoloogiapaanika võib takistada tavainimestel ja tervishoiuametnikel seda tuvastada ja välja ravida.
Ühes hiljutises uurimuses väideti, et ekraanikasutusel on seos teismeliste depressiooni ja enesetappudega. Ent neilesamadele andmetele tuginedes paljastas üks teine teadlane, et nimetatud põhjuslikkus pole põrmugi suurem kui seos kartulisöömise ja enesetapu vahel. See on probleem: vahel põhinevad teadlaste esitatud hirmutavaid väiteid üksnes pisukestel andmekildudel, mis on sageli vaid statistilised kõrvalekalded, mitte tegelikud tagajärjed.
Mõistagi on tehnoloogiaga seotud tõsiseid probleeme, nagu näiteks privaatsuse kaitse. Ja inimesed peaks tehnoloogiakasutust teiste argielu aspektidega tasakaalustama. Samuti tasuks ikka silma peal hoida neil väga vähestel isikutel, kes tõesti tehnoloogiat liigkasutavad. Tilluke tõetera on sees ka meie mures tehnoloogiasõltuvuste üle, kuid olemasolevate tõendite valguses on väited kriisist või võrdlused mõnuainete kuritarvitamisega täiesti põhjendamatud.
Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Endel Valdas
/nginx/o/2018/06/18/7908966t1haa5e.jpg)