Joonistus lamedast Maast ja transpordivahenditest

FOTO: Igor Sapozhkov / PantherMedia / Igor Sapozhkov/Scanpix

Üks väheseid kattuvusi kõigi suuremate vandenõuteooriate vahel on väide, et kuidagimoodi on teadlased ja valitsused mingitel teadmata põhjustel osalised mingis vägevas vandenõus, kirjutavad Nottingham Trenti Ülikooli kosmoseteaduse järeldoktoriõppe uuringupartner Gareth Dorrian ja Nottingham Trenti Ülikooli õppejõud Ian Whittaker veebiväljaandes The Conversation

Lameda Maa teooria ehk lamemaalisus ja inimtegevusest puutumatu kliimamuutuse idee on tänapäeval kaks kõige laiemalt levinud vandenõuteooriat; mõlema populaarsus on alates 20. sajandi lõpust pidevalt kasvanud. Viimastel andmetel on 16 protsendil USA elanikkonnast kahtlusi Maa teaduslikult kindlaks tehtud kuju osas ning 40 protsenti arvab, et inimtekkeline kliimamuutus on petujutt. Kuid ühe eelnimetatud teooria pooldajad ei pruugi tingimata toetada ka teist, ehkki tihti motiveerib mõlemaid leere ühine usaldamatus autoriteedi vastu. Tegelikult nad sageli hoopis vastanduvad teineteisele.

Näiteks lamemaalased kipuvad umbusaldama selliste organisatsioonide nagu NASA teavet Antarktika kuju kohta – või õigupoolest suisa ei usu, et lõunapoolkera üldse olemaski on. Ometigi on Lameda Maa Ühingu (Flat Earth Society) president Daniel Shenton üpris veendunud – arvatavasti vähemalt osaliselt tänu NASA informatsioonile –, et kliimamuutused toimuvad, ning on omaks võtnud antud teema küllaltki tavapärase käsitluse.

Samas aga endine Valge Maja kommunikatsioonijuht Anthony Scaramucci (kelle president Donald Trump ametisse määras ja juba kümne päeva hiljem tagandas) usub, et Maa on tõepoolest ümmargune, ent ei usu antropogeenset kliimamuutust – see selgus tema intervjuust CNN-ile.

Taoline valikuline arutluskäik on tavaline vandenõuteoreetikute seas, kes sageli vasturääkivustega rinda pistavad. Sellest hoolimata tõmbavad meedia, kuulsused ja isegi poliitikud alatihti laiahaardelisi võrdlusjooni kliimamuutuste skepsise, lamemaalisuse ja teiste vandenõuteooriate vahele.

Skeptikud usuvad, et kliimamuutused toimuvad looduslikel, mitte tehislikel põhjustel. 

FOTO: Caro / Sorge / Caro / Sorge

Fabritseeritud andmed?

Globaalse kliimamuutuse teemal tabavad teadusasutusi alailma süüdistused andmete fabritseerimises, seda isegi võimuesindajate poolt. Kuid see kriitika on tihti sügavalt vigane. Võtkem näiteks nood skeptikud, kes usuvad, et kliimamuutus küll toimub – aga looduslikel, mitte tehislikel põhjustel. Kui väita, et andmeid fabritseeriti näitamaks soojenemist seal, kus seda pole, siis ei saa ju ühtlasi ka väita, et soojenemine ikkagi toimub, aga looduslikult. Soojenemine kas on või seda pole. Sarnasel kombel kuulutavad lamemaalased, et Maa kumerust näitavad ülesvõtted on kiivas kaamera läätse kuju tõttu – ent ise nad ju usuvad kettasse, mil juba iseenesest ongi kumer serv.

Üks väheseid kattuvusi kõigi suuremate vandenõuteooriate vahel on väide, et kuidagimoodi on teadlased ja valitsused mingitel teadmata põhjustel osalised mingis vägevas vandenõus.

Kaalukaks tõendiks teadusliku antropogeense kliimamuutuse poolt on äärmuslike temperatuuride kasv nii suvel kui ka talvel. Lameda Maa mudel ei saa seda fakti toetada; tegelikult väidab kõige laiemalt omaksvõetum Lameda Maa mudel, et Päike tiirleb muutumatul ringorbiidil lameda ketta kohal – seega ei tohiks aastaaegu üldse olemaski olla, veel vähem kliimamuutusest põhjustatud sesoonseid äärmuslikke temperatuurikõikumisi mitme aastakümne vältel. Sellegipoolest, Shentonit tsiteerides:

«Kliimamuutus on protsess, mis on kestnud juba tuvastatava ajaloo algusest saati, kuid viimase aja ülemaailmsel temperatuuritõusul paistab olevat selge seos inimkonna industriaalajastusse sisenemisega.»

Kõnealusel juhul on Lameda Maa Ühingu presidendil õigus. Teisalt, antropogeense kliimamuutuse skeptikud on sageli nõus tunnistama teaduslikult tõestatud Maa looduslikke tsükleid, mida nad inimtegevuse asemel peavad süüdlaseks maailma ilmahädades. Siin ilmneb taas selgelt arvamuste lahknevus Lameda Maa ja mitte-antropogeense kliimamuutuse mudeli vahel.

Samuti on selge, et isegi kui üksnes alateadlikult, usuvad paljud kliimamuutuse skeptikud (enam-vähem) kerakujulisse Maasse, kuna andmete üle arutledes kasutavad nad teaduslikult tunnustatud maakera kaarte – rääkimata sellest, et ka jutt käib «globaalsest» soojenemisest.

FOTO: Michael Kärcher / PantherMedia / Michael Kärcher/Scanpix

Ja kuidas on lood tulnukatega?

Kui valitsused ja teadlased on nõnda ebausaldusväärsed ja korruptsioonist läbi imbunud, siis miks peaks neid üldse uskuma? Kust jookseb tegelikult usalduse piir? Miks peaks inimene, kes ei usu valitsuste ja teadlaste juttu Maa kuju kohta, mitte pidama nendesamade poliitikute ja teadusasutuste juttu samavõrra võltsiks ka kliimamuutuse osas? Või tulnukaröövide, keemiapilvede/-sabade (chemtrails) või mille iganes muu osas?

Kuid see probleem ilmselt niipea kuhugi ei kao. Kõige rohkem on nii lamemaalisuse kui ka antropogeense kliimamuutuse skepsise jüngreid USAs ning Suurbritannia ei jää sellel skaalal kuigi palju maha. USAs on ka suurim arv (üle 50 protsendi) kõrgema tasandi poliitikategelasi, kes eitavad inimtekkelist kliimamuutust, ja tagatipuks kuulutab sedasama ka demokraatlikult valitud riigijuht. Lisaks leidub seal veel hulganisti nimekaid kuulsusi, kes meie planeedi kindlaks tehtud kuju kahtluse alla seavad.

Teadlased võivad muidugi ümberringi süüdistusi pilduda, ent üldsusega tulemuste jagamisel võib ka teaduslik meetod ise olla üsnagi piirav tegur. Teadus pole ju pelgalt teadmiste kogum, vaid kriitilise mõtlemise meetod.

Paratamatult peavad teadlased oma avastusi edastama teatud rangel kombel, keskendudes tõenäosustele, kindluse tasemetele ja usaldusvahemikele; need võivad üldsusele tunduda kuivad või arusaamatud. Kuid kergemini mõistetavaid jutustavaid selgitusi pakkudes saame teaduslikud arutelud üldsusega tulemuslikumaks muuta.

Tänapäevases sotsiaalmeedia pajatuste keerukas maailmas on teadlaste üldsusega suhtlemine tähtsam kui iial varem. Õnneks on Suurbritannias nüüd kättesaadaval ka rahastusvõimalused üldsuse kaasamise koolituseks ja tegevusteks teadlastele, kel on kirge suhtluseks ja vestluseks – võimaldades neil «libauudistele» vastukaaluks fakte edastada.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Endel Valdas