Briti saadik Theresa Bubbear: keemiarelvade kasutamise vastane konventsioon vajab kaitsmist

Theresa Bubbear. Foto: Erakogu

20 aastat tagasi leppis maailm otsustavalt kokku, et igasugune keemiarelvade kasutamine on õigustamatu ja jälestusväärne. Nüüd on kätte jõudnud aeg, mil peame kokkuleppe kaitsmiseks tegutsema, kirjutab Suurbritannia suursaadik Eestis Theresa Bubbear.

Poliitikud suruvad üksteisel kätt ja naeratavad. Kaamerad välguvad. Paberid allkirjastatakse ja kinnitatakse. Rahvusvahelised meediakanalid kajastavad järjekordse rahvusvahelise kokkuleppe allkirjastamist.

Rahvusvahelistel tippkohtumistel, konventsioonidel ja lepingutel näib olevat väga vähe puutumust inimeste tavaeluga, pigem on tegemist fotojäädvustuste kui märgiliste teetähistega.

Kuid just need on vahendid, mille abil lepime kokku, millises maailmas soovime elada. Need on lubadused, mida me üksteisele anname. Rahvusvaheline süsteem põhineb meie lubadustel ja nende elluviimisel; nagu ka meie turvalisus. Kokkulepete rikkumine või eiramine mõjutab aga tuntavalt meist igaüht.

Keemiarelvade keelustamise konventsioon on üks sellistest kokkulepetest, kuid märgata on ohumärke, et oleme unustanud, miks tegime nii palju tööd selle hädatarviliku kokkuleppe saavutamiseks.

Keemiarelvad lämmatavad, põletavad ja mürgitavad. Kui nendega kokkupuute tagajärjed ei ole surmavad, võivad nad tekitada eluaegseid kahjustusi. 20. sajandil põhjustas keemiarelvade kasutamine kohutavaid tagajärgi nii lahinguväljal kui väljaspool seda.

Esimeses maailmasõjas tabas kloriini, sinepigaasi ja teiste keemiliste ainete kasutamise tõttu piinarikas surm enam kui 90 000 sõdurit. Lisaks kaotas ligemale miljon inimest nägemise või invaliidistus.

Keemiarelvade kasutamine põhjustas laastavaid tagajärgi ka Marokos, Jeemenis, Hiinas ja Abessiinias (tänases Etioopias). Nende kasutamise tagajärjed 1980. aastatel Iraagi ja Iraani sõjas on tuntavad tänaseni – 30 000 iraanlast kannatab või sureb toona saadud kahjustustesse.

Keemiarelvade keelustamise konventsioon jõustus 1997. aastal ning ühtlasi pandi alus Keemiarelvade Keelustamise Organisatsioonile (OPCW). Tekkinud oli esimene üleilmne sõltumatu, apoliitiline institutsioon keemiarelvade kasutamise uurimiseks.

Tänaseks on keemiarelvade keelustamise konventsiooni ratifitseerinud 192 riiki, ka Eesti.

Rahvusvaheline kogukond on kokku leppinud, et nende surmavate relvade väljatöötamine, tootmine, varumine ja kasutamine peab jääma minevikku. Ükski keemiarelvade kasutaja ei peaks pääsema karistusest.

Kõigest 21 aastat ajaloolisest konventsiooni allkirjastamise hetkest ja viis aastat OPCW-le Nobeli rahupreemia andmisest erakordsete saavutuste eest on nii kokkulepe kui normid ohus. Ainuüksi 2017. aasta algusest on keemiarelvi kasutatud eraisikute vastu nii Süürias, Iraagis, Malaisias kui Ühendkuningriigis.

Keemiarelvade korduv kasutamine on suur oht nii meie turvalisuse garandiks olevatele keemiarelvade keelustamise konventsioonile kui reeglitepõhisele maailmakorrale. On kätte jõudnud aeg seda kaitsta ja tugevdada.

Tulles vastu Suurbritannia ja veel kümne riigi üleskutsele teatas OPCW, et keemiarelvade keelustamise konventsioonile alla kirjutanud riigid kohtuvad 26.–27. juunil. Kutsume kõiki riike üle maailma kokku tulema, et tugevada ja kaitsta rahvusvahelist relvade leviku tõkestamise ja desarmeerimise ühte alustala.

Nii nagu paljudes teistes küsimustes, seisavad Eesti ja Suurbritannia koos meie ühise julgeoleku tagamise eest.

Mõned on üritanud näidata eesootavat kohtumist globaalse vastasseisuna, kus osalevaid riike sunnitakse pooli või ühe või teise rünnaku osas seisukohti valima. Pigem on aga küsimus selles, kas valida õigusriik ja rahvusvaheline reeglitepõhine süsteem või anarhia ning hirmutav perspektiiv, et meie ja meie lapsed võime olla tunnistajaks keemiarelvade kasutamise normaliseerumisele.

20 aastat tagasi tähistas keemiarelvade keelustamise konventsiooni allkirjastamine pöördepunkti globaalpoliitikas. Maailm leppis otsustavalt kokku, et igasugune keemiarelvade kasutamine on õigustamatu ja jälestusväärne. Nüüd on kätte jõudnud aeg, mil peame kokkuleppe kaitsmiseks tegutsema.