Ivan Makarov: masohhism kui Eesti elu üks vaaladest

Kolumnist Ivan Makarov. Foto: Erik Prozes / Postimees

Vaadates, milline kaader teeb Eestis poliitikat või milliseid uudiseid pakutakse lugejatele, saab öelda, et eestlased paistavad olema masohhistid, kirjutab arvamusportaali kolumnist Ivan Makarov.

Nagu teada, keelas Venemaa Eesti «russofoobidel» siseneda oma aina laienevale territooriumile. Keskerakondlane Jaanus Karilaid nõudis välisministeeriumilt selle nimekirja avaldamist täies ulatuses, mis meenutab kangesti episoodi nõukogude filmist «Operatsioon Õ ja Šuriku teised seiklused», kus miilits pakub 10 päeva aresti saanud kaakidele erinevaid ühiskasulikke sunnitööde variante, no umbes nagu Mart Ummelasele, ja üks joodik samuti nõuab: «Lugege ette kogu nimekiri!»

Karilaid ajas ilmselt eri riikide ametkonnad segamini, sest oleks pidanud pärima otse Venemaa välisministeeriumilt, sest milleks muidu on ikka veel vajalik see sõprusleping liitlasega, kes üritab kogu endise Nõukogu Liidu aladel miilitsat mängida.

See, et Venemaa vastas 49 Magnitski nimekirja kuuluva venemaalase Eestisse sissesõidu keelule, oli vältimatu, kuigi ebaadekvaatne vastusamm, kuna ei ole ju andmeid selle kohta, et Ainar Ruussaar ja Jevgeni Krištafovitš oleksid kedagi vangikongis surnuks piinanud.

Juba nädalaid kestev vahutamine meie kohalikus meedias täiesti tühise teema ümber on mitte lihtsalt hapukurgihooaja, vaid juba ka masohhismi sümptom. Rahunegem ometi – terve maailm on meie ees valla, ja isegi Venemaal lausa kaua oodatud Eerik-Niiles Kross sõidab hoopis Ameerika Ühendriikidesse.

Iseendale haiget tegemise nautimine

Eestlased paistavadki olema masohhistid. Lihtne matemaatika näitab, et Ühtse Venemaa ustavate lepinguliste vasallide kirutud korrumpeerunud ainuvõim Eesti pealinnas ei oleks üldse võimalikki, kui nende poolt ei hääletaks koos Vladimir Putini kodakondsetega ka eestlased ise.

Ent oma emakeelt armastavad ja eesti rahva pärast südant valutavad lapsevanemad hääletavad võimu sisse Kõlvarti & Aasa seltskonda ja lasevad oma vaarvanemaid samovaridemaa laagrites kaotanud lastel osaleda seltsimees Aguri nostalgilistes pioneeririvistustes.

Kui aga avaldatakse järjekordsed «Eesti populaarsemate erakondade» reitingud, siis allakirjutanul tekib ainult üks küsimus – kes on need sotsioloogiliste firmade lüpstavad masohhistid ja miks härra Karilaid nende nimekirja avalikustamist ei nõua.

Eestlased ei saa ilma ennast piinamata söögimõnusidki nautida – Yana Toomi populaarsesse kokasaatesse kaasamine oli eriti ilmekas näide. Kedagi muidugi ei huvita, mida ajab näost sisse mõni patrioot ja estofiil, kuid see, kuidas kokkab, mälub ja luristab inimene, kes on korduvalt käinud Süürias massimõrvari piknikul, on ju nii põnev: äkki näeb rooga böff à la bashar ja sariiniga mullivett.

Inimene, kes oma vaimusilmas näeb, kuidas sureb viimane eesti keele kandja, kõnetab oma lihtsakoelise leksikoni ja grimassidega teleri ette kogunenud malbete eesti perede magu ja hinge.

Hiljutine ajaleheuudiski teatab: «ÕNNELIK ÕNNETUS! Eskalaator oleks Yana Toomi kleidi peaaegu seljast rebinud». Ei hakanud lugema, kuigi see võis ju olla ka krimiuudis ja Eskalaator on Igor Mangi uus varjunimi. Jäi painama ainult üks küsimus: mis mõttes «õnnelik»?

Eestlased saavad piineldud ka sedamoodi, et iga jumala kord hääletavad võimu sisse tagasi ennast juba kompromiteerinud skandaliste, korruptante, laiskvorste ja idioote (Isamaaks saanud Isamaa ja Res Publica ametlik lühend «I» ongi mitmeti tõlgendatav). Et saaks hiljem endale haava peale soola raputada ja tunda sellest mingit meile ainuomast mõnu.

Iseendale haiget tegemist naudivad ka poliitikud ise: Kadri Simson käib omal soovil saadetes, kus on teda ootamas Jürgen Ligi; president Kersti Kaljulaid kolib vabatahtlikult (mida ei saa öelda tema kaaskonna kohta) Narva, Vabaerakonna austatud liikmed esitavad peaminister Jüri Ratasele valitsuse infotunnis jätkuvalt konkreetseid küsimusi, mis on ju eriline parafiilia jne.

Kas oleme tõesti selline sihtrühm?

Mõelda vaid – kui paljud naised käisid aastakümneid vägivaldsest perverdist tähetargaga kohtamas ja kui paljud nende mehed talusid seda; kui paljud eestlased vaatavad koos lastega eesti enda telekanalist saadet, mis on täis roppu vene sõimu, räuskamist, haigeid inimesi ja reaalset peksmist jalgade ning kurikatega. Nagu Baltimaid, Ukrainat, Gruusiat ja lääneriike sajatavate Kremli kanalite transleerimisest Eesti territooriumil vähe oleks.

Ja ongi vähe: me tõlgime eesti keelde ja levitame ise seda, mida kirjutab meist Venemaa meedia fašistlik tiib, samas kui piinava naudingu saamiseks täiesti piisaks vene Delfi foorumite külastamisest või Stolitsa lugemisest...

On midagi väärseksuaalset ka selles, et eestlased sunnivad end lugema lakkamatuid aruandeid à la «naised Tanel Padari elus» ja siis kirjutavad foorumites sellest, kui vastik see kõik nende jaoks on.

Padar on hea rokkar ja sümpaatne inimene, kuid siinkohal tuleb meelde lugu, mis oli juhtunud ühe kuulsa afroameeriklasest tegelasega, kes astus ühe õhtu jooksul sugulisse vahekorda rohkem kui 70 naisega.

Ei tahaks nagu uskuda, et see kangelasele endale ikka kestvalt naudingut pakkus, sest ka karedad töömehe käed lähevad villi, aga point on selles, et teised tuntud tumedanahalised ameeriklased mõistsid kiimakoti sellealase agaruse hukka, väites, et taoline käitumine näitab afroameeriklasi äärmiselt halvas valguses, kuna tegemist on ilmselge loomastumisega, ja nad ei sooviks, et see seostuks nende rassiga.

Meilegi Eestis pakutakse iga päev üksikasju meie vähegi tuntud kaasmaalaste korrapäratust ja imelikust isiklikust elust, nende lõpututest kassipulmadest ja Igor Mang näitab meile kõigile ajalehes tähtede asemel p****t. Kas meid peetakse just niisuguseks sihtrühmaks või me olemegi juba sellised? Sest miks siis muidu vaikib meie vaimueliit?

Keegi kindlasti ütleb – ära siis loe ja ära vaata. Ega ausalt öeldes ei süvenegi nendesse  detailidesse, kuid mis puutub poliitikasse, siis näiteks sind pahatahtlikult kiusava seaduse mittelugemine ei vabasta vastutusest selle rikkumise eest või vajadusest sõita Lätti. Varsti on valimised ja me lähme jälle endale ja kaasinimestele meelega haiget tegema. Teleka võib jah välja lülitada, kuid järjekordse ennasttäis saamatu võimu vaigistamiseks sellest paraku ei piisa.

---

Ivan Makarov on raadiomees, kes tegi 20 aastat tunnist Balti infosaadet «Raadius», üllitas kolm üleliidulise tiraažiga LPd ja kirjutas tekste Eesti esitajatele. Ta on Avatud Eesti Fondi, ajakirja Nädal ja Valdo Pandi aastapreemiate laureaat. Praegu töötab Raadio 4 vastutava toimetajana.