Üks Venemaa hübriidsõja tuntumaid «kaubamärke» nn rohelised mehikesed 16. märtsil 2014 Krimmis kohalikus poes järjekorras. Samal päeval viidi poolsaarel läbi referendum Venemaaga ühinemise küsimuses, mida ei Ukraina ega suurem osa maailmast ole tunnistanud seaduslikuks. Väidetavalt osales 83,1 protsenti hääleõiguslikest elanikest, kellest 96,77 protsenti pooldas liitumist Venemaaga.

FOTO: Vadim Ghirda/AP/Scanpix

  • Venemaal ei jää lääne vastu muud üle kui kasutada hübriidsõda.
  • Nn õigussõjapidamine mängib Kremli tegemistes suurt rolli. Ka Eesti vastu.

Pidada hübriidsõda uuema aja nähtuseks on liialdus. Tegemist on sama kuradiga, kellega on juba varem silmitsi seistud. Ainult et seekord kasutab ta moodsamaid vahendeid ja meetodeid, ütleb arvamusportaali toimetajale Georgi Beltadzele antud usutluses Mark Voyger, kes oli kunagise USA Euroopa maavägede ülema, erukindralleitnant Ben Hodgesi erinõunik.

Kas hübriidsõda on midagi täiesti uut või on inimkond seda juba näinud, aga lihtsalt ära unustanud?

Täiesti õigus. See ei ole uus nähtus. Teen tavaliselt nalja, et hübriidsõda Venemaa stiilis on pea sama vana kui USA. Teie idanaaber on kasutanud viise, mida võib kirjeldada hübriidsena, vähemalt alates 18. sajandist.

Huvitav kokkusattumus, aga venelased läksid esimest korda tavatu sõjapidamise teed just Krimmi esimesel liitmisel Vene impeeriumi külge. See toimus keisrinna Katariina II ajal. 19. aprillil 1783 pöördus ta ses asjus oma manifestis teiste Euroopa suurjõudude poole. Mingis mõttes võib seda kuupäeva pidada Venemaa hübriidsõja aastapäevaks. Monarh tõi poolsaare annekteerimise õigustuseks sama ettekäände, mida president [Vladimir] Putin 2014. aasta märtsis. Sealjuures kasutas selle saavutamiseks identseid hoobasid: poliitilisi, diplomaatilisi, õiguslikke, kultuurilisi, majanduslikke ja luuret.

Ka siis oli ettekääne «sealsete inimeste kaitsmine»?

Tõepoolest. Ja mitte ainult siis. Sama ettekäänet kasutati 1774. aastast alates kuni 19. sajandi lõpuni välja iga kord, kui Tsaari-Venemaa nägi vajadust sekkuda sõjaliselt Osmanite võimu all olevasse Balkanisse. Venelaste väitel oldi seal usukaaslastest õigeusklike eest väljas. Midagi sarnast oli kuulda ka hiljem, 20. sajandil, kui sovetid tungisid naaberriikidesse «kaitsma rõhutud internatsionalistlikku töölisklassi».