Stalini salarelv – mida see endast kujutas ja kes jäid selle ette?

Venekeelne meediakanal Radio Svoboda võtab luubi alla Nõukogude Liidu juhi Jossif Stalini loodud kurikuulsa SMERŠi. Lisaks tuleb juttu selle tuntuimast ohvrist, kümneid tuhandeid Ungari juute päästnud Rootsi diplomaadist Raoul Wallenbergist ja tema kadumist ümbritsevast saladusloorist.

Stalini sõjaväe vastuluureteenistus SMERŠ hekseldas läbi miljoneid inimesi. Nii tagalas kui ka rindel loodi põhjalik ja ulatuslik jälgimissüsteem, Teise maailmasõja lõppedes hakkas aga SMERŠ tegelema poliitilise terroriga riikides, kus pandi võimule Nõukogude Liidule ustavad režiimid. Sajad tuhanded Nõukogude kodanikud ja välismaalased vahistati, kümned tuhanded tapeti. Leonid Gozman on nentinud, et «SMERŠil ei olnud kaunist vormi, aga see oli nähtavasti ainuke asi, mis neid SSist eristas».

Kuidas jahiti spioone sõjaväes, on kirjutanud jurist Mihhail Delagrammatik:

«Korpuse NKVD eriosakonna ülem, pikka kasvu turd mees, astus kambrisse, kuhu olid paigutatud sõjaväelased, keda oli tarvis kontrollida (sõjavangist vabanenud või põgenenud, piiramisrõngas viibinud, partisanid), valis välja mõne nõrgukese või haiglase, viis kaasa, laskis tema peal käiku oma koletusuured rusikad ja sai nii kätte ülestunnistuse spioneerimise kohta. Seejärel ootas õnnetukest eest piinarikas uurimine, tribunal ja hukkamine. Sõjas sattus meie sõdur kahe tule vahele: välisvaenlane ja enamlaste repressiivmasin, mis ei märatsenud mitte ainult tagalas, vaid ka otse rindel ja rindelähedastes piirkondades, kus otsis verd ihates endale aina uusi ohvreid.»

Sõja ajal käis tribunalide eest läbi üle 2,5 miljoni Nõukogude kodaniku. Neist 472 000 mõisteti süüdi «kontrrevolutsioonilises tegevuses» ja 217 000 lasti maha. Surmaotsus viidi üldjuhul täide sõdurite rivi ees eriosakonna (hiljem SMERŠi) töötaja või punaarmeelaste enda rühma käe läbi. Võrdluseks: Briti sõjatribunalid mõistsid surma 40 sõjaväelast, Prantsuse omad 102, Ameerika omad 146. Saksa tribunalid mõistsid surma 30 000 sõjaväelast ja umbkaudu sama palju väejooksikuid lasti sõja lõpus maha igasuguse uurimise ja kohtuta peamiselt SSi väeosade liikmete ja sõjaväepolitseinike käe läbi.

Teise maailmasõja aegse propagandaplakati sõnum Nõukogude kodanikele: halastamatult hävitada fašistlikke diversante. Foto: Internet

1951. aastal langes repressioonide ohvriks ka SMERŠi ülem Viktor Abakumov, kes vahepeal oli jõudnud kerkida Nõukogude Liidu riikliku julgeoleku ministriks. Teda piinati julmalt ja nõuti, et ta tunnistaks reetmist ja sionistliku vandenõu organiseerimist julgeolekuorganites, kuid Abakumov ennast süüdi ei tunnistanud ja hukati 1954. aastal, juba pärast Stalini surma. Palvekirjades partei keskkomiteele kurtis Abakumov, kes ise oli meeleldi kinnipeetuid kolkinud, et teda on piinatud viisidel, mida ta polevat varem osanud ettegi kujutada, näiteks muudetud tema kamber kunstlikult külmaks.

SMERŠi tuntuim ohver on kümneid tuhandeid Ungari juute päästnud Rootsi diplomaat Raoul Wallenberg, kes võeti kinni 1945. aasta jaanuaris Budapestis ja tõenäoliselt tapeti Stalini käsul 1947. aasta juulis Moskvas. Wallenbergi mälestusmärke leiab paljudes maailma linnades, sealhulgas Moskvas, aga tema vahistamise, Nõukogude türmis viibimise ja surma juures on palju küsimusi, mis on aastatepikkusest uurimisest hoolimata seniajani vastuseta. Põhjuseks on FSB kategooriline keeldumine näidata Wallenbergi perekonnale ja nende volitatud isikutele riikliku julgeoleku arhiivis hoitavate dokumentide originaale. 2017. aasta juulis, kui Wallenbergi arvatavast tapmisest möödus 70 aastat, andis tema sugulane FSB kohtusse.

«Raouli sugulased on rohkem kui seitsmekümne aasta jooksul üritanud välja selgitada, mis temaga juhtus. Viimastel aastatel on ilmnenud, et Venemaa arhiivides leidub dokumente, mis on otseselt Raouli saatusega seotud, aga ei pereliikmetele ega sõltumatutele ekspertidele pole antud võimalust nendega tutvuda. Samal ajal on ilmne, et kui antaks ligipääs nende dokumentide originaalidele, võiks Wallenbergi juhtumi tõenäoliselt lugeda lõpetatuks,» selgitas oma otsust Marie Dupuy. 2017. aasta septembris ei võtnud Moskva Meštšanski kohus FSB vastu esitatud hagi arutamisele. 2018. aasta veebruaris jättis Moskva linnakohus Meštšanski kohtu otsuse jõusse.

Raoul Wallenbergile püstitatud monument Ungaris. Foto: Scanpix

USAs elav ajaloolane Vadim Birstein on püüdnud juba kolmkümmend aastat leida kindlaid andmeid Wallenbergi saatuse kohta. Tema 2012. aastal USAs ja Suurbritannias ilmunud raamat «SMERŠ: Stalini salarelv» («SMERSH: Stalin’s Secret Weapon») sai aasta parima luureajalugu käsitleva raamatu auhinna. Täiendatud venekeelne väljaanne pidanuks ilmuma Moskva kirjastuse ROSSNEP sarjas «Stalinismi ajalugu» («История сталинизма»). Ent ootamatult keelduti seda raamatut trükkimast ning käesoleva aasta aprilli lõpul andis selle välja hoopis kirjastus AIRO-XXI. Birstein ise arvab, et see oli seotud tema osalemisega kohtuprotsessis, mille Wallenbergide perekond algatas FSB vastu. Ta kõneles sellest meediakanalile Radio Svoboda:

«Raamatu makett oli juba valmis, see oli mulle saadetud, arutasime veel viimaste muudatuste tegemist. Siis aga nõutas järsku Andrei Konstantinovitš Sorokin, suure arhiivi RGASPI (Venemaa sotsiaal-poliitilise ajaloo arhiiv) direktor, maketi enda kätte ja hoidis viis kuud kinni. Kõik minu katsed temaga kõnelda – ma saatsin e-kirju, rääkisin sekretäriga (kusjuures ma kuulsin, et ta on ruumis, aga toru ta ei võtnud) – lõppesid nurjumisega. Ma tegin ettepaneku, et ta teeks muudatusi, mida peab hädavajalikuks, aga mingit vastust ei saanud. Jaanuari lõpul teatas ROSSNEPi peadirektor Kantemirova, kes tundis ennast väga ebamugavalt (sellest sain aru tema e-kirjade järgi), et Sorokin keelas avaldamise ära. Ma pidin kiiresti otsima teise kirjastaja. Aprilli lõpus õnnestus siis raamat edukalt välja anda.»

Kas Kantemirova ei vihjanud, mis Sorokinile ei meeldinud?

Ei, midagi ei öeldud. Ta ütles, et Sorokin mingit selgitust ei andnud. Nii et ka mina saan ainult oletada. Ainuke, mis pähe tuli, oli minu osalemine teaduskonsultandina Wallenbergi sugulase protsessis FSB vastu. Arhiivid alluvad otseselt Venemaa presidendile, Sorokin on RGASPI juht ja minu raamatut ei tohtinud selles kirjastuses välja anda. Millest mul on loomulikult kahju, sest «Stalinismi ajalugu» on väga hea sari. Selline kummaline lugu siis.

See meenutab üht teist lugu, juba 1985. aastast, kui KGB konfiskeeris teie käsikirja geneetika kohta …

See oli aeg, mil ma ei olnud küll eriti aktiivne, aga siiski olin dissident, Amnesty Internationali individuaalliige. See oli pikk lugu, ma kaotasin töö, võitlesin kaks aastat KGBga. Geneetikaraamat viimaks ei ilmunudki. Siis ilmus mul üks teine raamat, millega olin doktorikraadi saanud, ja seegi ilmus läbi ime, sest KGB püüdis avaldamist peatada. Nähtavasti on minu saatuseks juba kord see, et Venemaa võimud mind muudkui karistavad.

Geneetikast SMERŠi ajalooni on päris pikk tee. Kuidas see nii läks ja miks te hakkasite tundma huvi Wallenbergi juhtumi vastu?

Mind tõmbas lapsest peale kahte suunda. Minu isa oli tuntud zooloog, professor. Neljateistkümneaastaselt käisin arheoloogilistel väljakaevamistel ja mõistsin, et arheoloogia ei ole mulle – ma olen liiga aktiivne, et muudkui istuda ja vaadata, kuidas linnust lahti kaevatakse. Seepärast sai minust bioloog. Sel ajal valitses bioloogias veel täielikult lõssenkism. Astusin Moskva Riiklikus Ülikoolis kateedrisse, mis tegeles nukleiinhapetega, et puutuksin ikka kokku geneetikaga. Sealtpeale olen suurema osa elust olnud geneetik. Paralleelselt aga olen tundnud huvi ajaloo vastu.

Pärast kõiki neid vintsutusi KGBga ja juhtumeid raamatutega pidin sõitma Kaug-Põhja, töötasin instituudis, mis asus viiesaja kilomeetri kaugusel Murmanskist. Kui ma Kaug-Põhjast tagasi tulin, tekkis just Memorial. 1990. aastal sõitis Moskvasse professor Guy von Dardel, Wallenbergi poolvend, kes lõi esimese komisjoni oma lähedase saatuse uurimiseks. Mind lülitati koos nüüdseks meie seast lahkunud Arseni Roginskiga selle komisjoni koosseisu.

Meid lubati tolle ajani täiesti salajasse eriarhiivi, mida nüüd nimetatakse sõjaarhiiviks. Meid lasti materjalide juurde, mida mittesalajastest inimestest ei olnud varem keegi näinud – nende välismaalaste isiklike vanglatoimikute juurde, kes istusid kinni ajal, mil Wallenberg viibis Moskva vanglates. Hiljem, 1956. aastal, kui nad vabadusse pääsesid, andsid nad tunnistusi Wallenbergi kohta.

Vene riiklik sõjaarhiiv. Foto: rgvarchive.ru

Need materjalid andsid kohe tohutul hulgal informatsiooni, millised SMERŠi ja hiljem MGB struktuurid tegelesid välismaalastega, eriti just Wallenbergiga. Me saime teada nende nimed, kes kuulasid üle Wallenbergi ja teda ümbritsenud inimesi. Sellest saigi alguse minu uurimine SMERŠi ja Abakumovi teemal.

Abakumovi saatus oli kohutav. Ta oli seotud väga paljude kuritegudega, siis aga võeti ta ise kinni ja teda piinati elajalikult. Miks temaga nii ümber käidi?

Minu raamatus on tema saatusest põhjalikult juttu. Venekeelset varianti on täiendatud sellega, kuidas ta vahistati ja mis temaga seejärel juhtus.

Jah, väga omapärane ja mitmeti käsitletav tegelane, erakordselt julm inimene, aga samal ajal kõik, kes olid temaga sealsamas süsteemis kokku puutunud, rääkisid temast positiivses toonis.

Ma toon ära tsitaate selle kohta, et tema käsud olid kirjutatud väga selgelt, täpselt ja hästi. See, muide, tekitas mõningaid küsimusi: ta ise nimetas ennast väheharituks, aga kuidas ta siis nii hästi kirjutada oskas? Isegi tema esimesed sammud on meile teadmata: kus ja millal sündis, millise haridusega oli, sest oma eluloos muutis ta kõike, lõi endale töölispäritolu aura.

Ma usun, et psühholoogiliselt murdis teda see, et ta võeti veel teismelisena TšONi ridadesse – need olid tööliste, parteilaste ja kommunistlike noorte üksused, mis toetasid kodusõja ajal ja natuke pärast sedagi sõjaväe ja tšekistide tegevust. Ta võttis noorukina osa hirmsatest asjadest, mis kaasnesid Tambovi oblasti talupoegade ülestõusu mahasurumisega. Mihhail Tuhhatševski kasutas seal ülestõusnute vastu isegi keemiarelva.

Nõukogude Liidu esimesed viis marssalit, 1935. Vasakult paremale: istuvad Mihhail Tuhhatševski, Kliment Vorošilov, Aleksandr Jegorov, seisavad Semjon Budjonnõi ja Vassili Blücher. Foto: rkka.ru

Küllap see noorukiaeg, mil ta neis sündmustes osales, sünnitaski temas selle julmuse, mida ta hilisemas tegevuses ilmutas.

Aga kui teda pärast vahistamist hirmsal kombel piinati, siis ei tunnistanud ta ennast süüdi, väitis lõpuni välja, et on süütu, et ainult täitis Stalini käske ja korraldusi.

Sellest ma oma raamatus kirjutangi. See ei ole ainult SMERŠist, vaid ka Stalini aja võimustruktuuridest, sellest, kuidas oli üles ehitatud karistamisstruktuur.

Kõigest sellest tuli kirjutada, sest ei ole ühtegi allikat, kus oleks kõik kokku pandud: mis on õieti too poliitiline 58. paragrahv, mille alusel kõik inimesed, kes SMERŠi kätte sattusid, kinni võetigi ja mille alusel neid karistati, mis on sõjatribunalid, erinõupidamised NKVD, seejärel MGB juures, mis on ülemkohtu sõjakolleegium, kuidas erinõupidamine ja sõjakolleegium inimesi surma mõistsid …

Kõigest sellest oli vaja kirjutada, et lugeja mõistaks, kuidas see süsteem toimis ja kuidas Stalini poliitbüroo seda juhtis. Raamatu venekeelsesse varianti lisasin tubli tüki selle kohta, kuidas arenes Abakumovi süüasi, kuidas üks neist noortest, Pavel Ivanovitš Grišajev, keda ta oli hoolikalt välja valinud, õpetanud ja edutanud, muutus juurdluse käigus põhitimukaks.

Juba 1990. aastatel arhiivimaterjale uurides taipasin, et on kaks inimest, tollal veel mitte väga vana, kes teavad nii Abakumovi kui ka Wallenbergi asja: Boriss Aleksejevitš Solovov ja Pavel Ivanovitš Grišajev.

Abakumovi süüasja viis Stalini ajal lõpule Grišajev, kes samal ajal lõpetas ka nõndanimetatud arstide süüasja, mis sai teatavaks alles üsna hiljaaegu, kui avaldati suletud arhiivide materjalid.

Nüüd on neist materjalidest selgunud, et Stalin kiitis heaks Abakumovi süüdistuskokkuvõtte selle variandi, mille oli koostanud Grišajev.

Jossif Stalin. Foto: Scanpix

Kuid Stalin suri, enne kui Abakumov jõuti maha lasta. Abakumov oli elus, istus invaliidina vanglas, Stalini surma järel viidi ta üle Matrosskaja Tišinasse, siis aga käskisid Stalini järglased Malenkov ja Hruštšov Abakumovile otsa peale teha, tema süüasi lõpetada.

Neil oli ainult üks süüdistus: Abakumov teadis liiga palju Stalini lähikondlaste tegudest. Tõepoolest, ta oli segatud nii paljudesse asjadesse, täitnud nii palju igasuguseid suulisi korraldusi, et teda oli ääretult ohtlik ellu jätta.

Kas te olete Grišajevi või Solovoviga kokku saanud?

Ma püüdsin Solovoviga kohtuda. Ta pakkus mulle huvi, sest ma olin leidnud arhiivis andmeid kahe inimese kohta, kes olid seotud Wallenbergiga.

Gustav Richter töötas sõja ajal Saksamaa saatkonnas Rumeenias ja kureeris holokausti elluviimist, sõja järel istus aga koos Wallenbergiga Nõukogude türmis. Wallenberg istus vanglas koos kahe kõrge natsitegelasega, algul Richteri, siis Willy Rödeliga, kellega ta oli koos poolteist aastat ja Rödel ilmselgelt kandis tema peale keelt, mul on vähemalt mõjuvad põhjused seda kahtlustada. Ma usun, et ka Richter ei istunud niisama.

Hävitamisest pääsenud Oświęcimi (Auschwitzi) koonduslaagri vangid, kes vabastati Punaarmee poolt 1945. aasta jaanuaris. Foto: Scanpix

Süüdistuskokkuvõttes, mille koostas ja millele on allkirja andnud Solovov, leidub lause, et Richter tuleb süüdi mõista paljudel põhjustel, spionaažis ja muus sellises, sest tal olid suhted ühe eriti tähtsa kinnipeetuga. Kas Wallenbergiga?

Seepärast püüdsin üles leida Solovovi, kes need sõnad kirjutas, aga kohtuda mul temaga ei õnnestunud. Sain teadetebüroost tema aadressi, püüdsin talle koju külla minna, aga tema tütar ei lubanud mind sisse. Siis rääkisin selle kõik ära professor von Dardelile, helistasin tema juuresolekul Rootsi saatkonnast Solovovile ja meil oli seejärel huvitav vestlus.

Ta ei soovinud minuga kõnelda, aga ütles, et räägib Wallenbergist ainult siis, kui selleks tuleb käsk kõrgemalt. Kes see kõrgem on, kas Krjutškov, kes sel ajal oli KGB ülem, või Mihhail Gorbatšov ise, jäi selgusetuks.

Hiljem andis Solovov tunnistusi juba teisele, järgmisele Vene-Rootsi komisjonile, mis Wallenbergi asja uurimiseks loodi.

Midagi tarka ta ei öelnud, rääkis igasugu segaseid asju, ja mine võta kinni, oli see nüüd tahtlik või oli tal tõesti peas kõik juba segi. Aga kuna tolles komisjonis polnud kedagi, kes oleks võinud pärida tema käest Richteri asja kohta, et miks ta seal niimoodi kirjutas, siis seda ka tema käest ei küsitud. Nii et see kõik jäi tuluta, vajus täielikult unustusse.

Me tegime hiljaaegu tervelt kaks saadet SMERŠis töötanud kindral Andrei Frolovi mälestuste põhjal. Tema meenutab samuti aupaklikult Abakumovit ja ütleb isegi, et too oli vaat et Staliniga võrdne ega lömitanud sugugi juhi ees. Millise mulje see raamat teile jättis?

Olen lugenud teisigi mälestusi, tšekistid on neid viimastel aastatel tonnide kaupa välja andnud, mõistagi SMERŠi ülistades. Frolovi memuaarid mõnevõrra erinevad sellest literatuurist, aga ma ei ütleks, et need mulle väga suurt huvi oleksid pakkunud. Jah, ta on üks neist, kes suhtub Abakumovisse suure austusega.

Huvitav on muidugi ka meenutus, et Stalin valmistus ründama Alaskat, mille kohta leidub ka tõendeid.

Ebatavaline on see, et Frolov suhtus süsteemi ilmselge kriitikaga, aga samal ajal leiab muudkui õigustusi, miks see just nii käitub.

Kõige huvitavam on meenutus, kuidas ta pärast ameeriklaste pommitamist sõidab koos kindral Derevjankoga Nagasakissse. Derevjanko võttis asja nii tõsiselt, et sai päris korralikult kiiritada, millesse viimaks ka suri.

Huvitav on muidugi ka meenutus, et Stalin valmistus ründama Alaskat, mille kohta leidub ka tõendeid. Tšukotkal ehitati 1946. aastast lennuvälju Alaska ründamiseks ja see tegevus käis edasi 1952. aastani.

Kuidas tekkis SMERŠ?

Varem nimetati Abakumovi juhitavat organisatsiooni eriosakondade valitsuseks. Kahel esimesel sõjaaastal tegelesid nad peamiselt hirmu süstimisega Nõukogude sõjaväelastesse sõja kriitilistel aastatel, mil valitses üleüldine kaos.

Too eriosakondade süsteem korraldati Stalingradi lahingu järel ümber. Stalinile ja kõigile teistele sai selgeks, et taandumine on lõppenud, algab pealetung läände. Stalin kaotas üldse eriosakondade süsteemi, nimetas selle SMERŠiks, sõjaväe vastuluureks, millest sai omaette jõustruktuur, mis allus otse Stalinile. Formaalselt kuulus SMERŠ küll kaitse rahvakomissariaadi koosseisu, aga tegelikult oli see Stalini erateenistus. Nad tegelesid endiselt Nõukogude sõjaväelastega, selgitasid välja tõelisi, peamiselt aga siiski ebatõelisi spioone, kes tegutsesid sõjaväe ridades.

Võitlus Stalingradi varemetes. Foto: Scanpix

1943. aastast tegutses SMERŠ kahel suunal: tõelise vaenlase, Saksa luureteenistuste vastu, ja omade vastu – nad vahistasid kogu sõja ajal kodumaa sõjaväelasi.

SMERŠi tegevus ei lakanud sõjaga, sest Ida-Euroopasse ja Austriassse jõudes asus SMERŠ puhastama kohalike poliitiliste tegelaste ridu ja kõikvõimalikke organisatsioone, mis potentsiaalselt võinuksid osutada vastupanu Ida-Euroopa tulevasele sovetiseerimisele. Sellest on juttu minu raamatus.

Kõik see püsis üpris kaua, ka veel siis, kui SMERŠ läks MGB koosseisu. Kõigis Nõukogude okupatsioonivägede gruppides tegutsesid ju MGB vastuluurevalitsuse osakonnad, mis olid SMERŠi järeltulijad ning võitlesid edasi nii omaenda kodumaa sõjaväelastega, selgitades nende seas välja vaenlasi, kui ka välismaiste organisatsioonidega, mis võisid endast vaenlast kujutada.

Sõjajärgsetel hilisstalinismi aastatel röövisid smeršlased okupeeritud aladelt aina inimesi ja vahistasid tublisti ka okupeeritud maades viibivaid kaasmaalasi. Seda eriti Saksamaal, kus SMERŠil olid täiesti vabad käed tegutseda. Tegu oli märkimisväärse jõuga, mis tegeles kõigi nende väljaselgitamisega, kes oleksid võinud pidurdada Euroopa sovetiseerimist.

Te olete praegu FSBga kohut käiva Wallenbergi perekonna teaduskonsultant. Protsess kulgeb väga aeglaselt. Millised on Wallenbergi pere eesmärgid, miks nad kohtusse pöördusid? Kas nad tõepoolest loodavad, et FSB avalikustab midagi, mis on seni olnud salastatud?

Kahe aasta eest koostasime koos Susanne Bergeriga pika nimekirja küsimustega Venemaa arhiividele, mis olid andnud kas või mingit teavet Vene-Rootsi töögrupi tegevusajal 1991.-2000. aastal.

Kogu toonane töö käis väga kentsakalt. Nõukogude, hiljem Venemaa esindajad andsid Rootsi poolele mõningaid dokumente, kõik toimus üsna kõrgel tasemel. Kuidas nood dokumendid hangiti, jäi mõistetamatuks. Kes need dokumendid välja valis? Kõik anti üle ilma täpsete arhiiviandmeteta, polnud teada, millisest fondist, nimistust olid dokumendid pärit. Venemaa ametiisikud andsid midagi üle, rootslased võtsid vastu ja nüüd on juba praktiliselt võimatu öelda, kust, mis ja kuidas. Me koostasime suure nimekirja FSB keskarhiivile, välisministeeriumi arhiivile, veel mitmele arhiivile, ning Wallenbergi sugulane andis selle Vassili Hristoforovile, FSB arhiivifondide ülemale. Kõik need küsimused on jäänud õhku rippuma.

Nad keelduvad väljastamast andmeid kinnipeetava number 7 kohta, ehkki olid ju ise kinnitanud, et see oli arvatavasti Wallenberg.

Mõned väga tähtsad dokumendid andis FSB arhiiv välja tsenseerituna, see tähendab, mõned kohad olid kopeerimisel kinni kaetud. FSB arhiiv ise avalikustas juba pärast tolle komisjoni tegevuse lõppu andmed, et 22.-23. juulil 1947 kuulati üle mitu inimest, nende seas Wallenbergi autojuht ja kongikaaslased. Ülekuulamised kestsid 16,5 tundi. Ühes nendega kuulati üle «kinnipeetav number 7». FSB arhiivitöötajate arvates on ülimalt usutav, et see oli Wallenberg ise. Aga see kõik oli jutu tasemel. Nad andsid välja dokumendi nende ülekuulamiste kohta, kust aga oli välja tsenseeritud rida kinnipeetava number 7 kohta.

Sealtpeale, 2009. aastast käib aina üks vägikaikavedu: «Andke meile, palun, koopia kogu leheküljest, kus sellest kinnipeetavast juttu on, kui arvate, et see on Wallenberg. Miks te ei anna meile selle lehekülje täielikku koopiat?» Ja sinna see toppama on jäänud: nad keelduvad väljastamast andmeid kinnipeetava number 7 kohta, ehkki olid ju ise kinnitanud, et see oli arvatavasti Wallenberg. Selle lehekülje täielikku koopiat ega originaali ei ole keegi näinud, välja arvatud ehk arhiivi enda töötajad.

Kas oskate oletada, mida nad varjavad?

Ei tea. Võib-olla on seal öeldud, mis juhtus kinnipeetavaga number 7? Täiesti arusaamatu. Ja veel arusaamatum on teiste dokumentide tsenseerimise loogika.

Järelepärimises on juttu sellest, et välja anti koopiad või näidati dokumentide originaale, mida oli kopeerimisel tsenseeritud. Me ei tea, mis seal oli ja miks neid tsenseeriti. Nad katsid kinni mingi info, aga ülejäänu andsid välja.

Kohtusse pöörduti siis, kui kõik muud võimalused olid ammendatud. Aga nagu teada, asus kohus FSB poolele ja keeldus samuti samuti täielikke koopiaid väljastamast. Kusjuures esimeses kohtuotsuses on öeldud, et asi on selles, et seal on mainitud kolmandaid isikuid.

No olgu peale, andke siis välja ainult see rida, võtke maha kõik teised Nõukogude kodanikud, keda seal mainitakse, ja jätke alles ainult need, kes on Wallenbergiga seotud. KGB ja FSB andsid ju teada uurijate nimed, kes asjaga tegelesid, andsid teada praktiliselt kõik, välja arvatud mõned punktid, mida nad ei taha näidata.

FSB peahoone Moskvas Ljubjanka väljakul. Foto: AFP / Scanpix

Moskva linnakohtu teine otsus oli samasugune, ehkki põhjendus oli neil lausa uskumatu: «Puudub alus arvata, et kostja esitatud informatsioon ei ole usaldusväärne!» Aga asi ei puudutagi ju usaldusväärsust, vaid seda, et seda ei esitatud täielikult! Ma ei tea üksikasju, aga küllap juristid peavad paremaks jätkata, pöörduda linnakohtu presiidiumi poole, siis ülemkohtusse ja nii edasi. Küllap lõpeb kõik aga ikkagi sama tulemusega.

Aga sündmused ei arene huvitavat rada pidi mitte ainult Venemaal, vaid ka Rootsis. Märtsi lõpul anti küsimuste nimekiri üle viiele tähtsamale Rootsi arhiivile. 20. aprillil tuli välisministril Rootsi parlamendi istungil vastata ajakirjanikele nende küsimuste kohta. Ta tunnistas, et hulk Wallenbergi puudutavaid dokumente Rootsi välisministeeriumi arhiivis on salastatud.

Nüüd tekib küsimus, mida selle teadmisega peale hakata. Praegu arutatakse igasuguseid võimalusi. Tuleb muidugi öelda, et Rootsi arhiivid käituvad palju viisakamalt kui Venemaal. Ma ei ole volitatud sellest rääkima, aga asjad liiguvad.

Mis seal siis olla võib, milliseid sensatsioone on oodata?

Sensatsioone võib olla õige palju. Wallenbergide suguvõsa on ju Rootsi majanduse alustala. Ma olen kindel, et Raoul Wallenberg võeti kinni seepärast, et ta oli Wallenberg, et teda võis olla pärast sõda võimalik kuidagi kasutada Rootsi survestamiseks.

Tsaari-Venemaa ja hiljem Nõukogude Liidu kontaktid Wallenbergidega olid ammused. Wallenbergid mõjutasid tugevasti Nõukogude majandust, näiteks ehitasid nad Venemaale esimesed kuullaagritehased, mis töötavad tänase päevani. Teise kuullaagritehase Moskvas ehitasid Wallenbergid. Kuullaagrid teatavasti on väga tähtsad asjad, ilma nendeta ei liigu jalgratas ega tank. Wallenbergid müüsid sõja ajal kuullaagreid nii Natsi-Saksamaale, Suurbritanniale kui ka Nõukogude Liidule.

Nõukogude tank T-34. Foto: Scanpix

See on suur, pikk ja väga hargnev lugu. Nii et leida võib täiesti ootamatuid asju. Näiteks on lahti küsimus, kui palju osales Wallenberg suguvõsa äritegevuses. Nii et Rootsis võib leiduda hulk detaile, mis võivad heita teatavat valgust sellelegi, miks Wallenberg kinni võeti ja miks ilmutas Rootsi nii vähe aktiivsust, et teda Nõukogude haardest päästa, asudes peaaegu kohe seisukohale, et ta hukkus Budapestis, selle asemel et nõuda järjekindlalt tema väljaandmist. Kõik see on seniajani selgusetu.

Viimasel ajal on avanenud Ukraina arhiivid, stalinismi uurijad on õnnelikud, töötavad seal, avaldavad aina uusi dokumente. Kas on lootust, et midagi sellist juhtub ka Venemaal?

Ei, sellist optimismi te minus ei leia. Lähemal ajal ei juhtu midagi, midagi ei avalikustata. Aga igatahes on Wallenbergi juhtum päris erutav. Ma hakkan juba mitmendat-setmendat korda läbi analüüsima kõiki neid dokumente, mida anti välja Vene-Rootsi töögrupile, ja ikka ja jälle tunnen suurt nukrust. Isegi need kaks dokumenti, mille 1990. aastatel andis suure aplombiga üle Podolski keskarhiiv – Wallenbergi vahistamiskäsud –, on redigeeritud ja tsenseeritud. Keegi ei ole küsinud, miks seda tehti, mis seal varjata oli. Naljakas ju: me räägime siin 1944.-1945. aastast! Aga ei, ikka tsenseeriti. Ja nii on kogu selle dokumentatsiooniga. Selge see, et lähemal ajal ei näita keegi midagi.

Autor: Dmitri Voltšek, Radio Svoboda uudisteportaali peatoimetaja

Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane