Lauri Hussar

FOTO: Tairo Lutter/Postimees

1990ndate alguses käisin noore tudengina antropoloogilise vaatluse korras äratususuliikumiste koosolekutel ja jälgisin, kuidas aktiivse usuriituse tagajärjel tekkis inimesel teadvuse muutunud seisund, mis väljendus sageli ülimalt emotsionaalselt.

Jumalateenistusel osalejad hakkasid senitundmatus keeles rääkima, ekstaatiliselt tantsima või väljendasid end häälekalt ja ekspressiivselt. Hiljem kirjeldasid nad seda kogemust kui vabastavat ja meelipuhastavat.

Loomulikult kaasnes sellega ka selge veendumus jumalikust puudutusest. Mitu inimest väitis, et on vabastava kogemuse tõttu tervenenud, või vähemalt julgesid nad öelda, et senised haigusnähud vähenesid.

Religioonipsühholoogias on see teema leidnud käsitlemist usutervenemise võimalikkusena ja seda põhjusel, et üle kolmandiku haigustest võivad olla psühhosomaatilise iseloomuga ehk inimene on oma tegevuse, mõtte- ja tundeeluga end haigeks mõelnud, asi see siis end tagasi terveks mõelda.

Ka tänapäeva arstiteaduses on psühhosomaatiliste haigustega seonduv leidnud põhjalikku käsitlemist nii psühhiaatria kui ka neuroloogia vallas. Tallinna Telliskivi perearstikeskuse ümber lahvatanud skandaalis on mitu samasugust joont, mis räägivad usutervenemise võimalikkusest. Homöopaatiliste ravimite määramine patsientidele oli kantud arstide endi siseveendumusest, mida üritati siis kõigiti ka ravialustele selgeks teha. Teame, et suur osa haigustest taandub ise ja nii võis olematu ravitoimega kapslite nosimine olla emotsionaalse toimega.

Kui haiguse tegelike põhjustega tegelemata jätmine kutsub esile tüsistusi, siis on kuri karjas.

Olen kaugel sellest, et inimese hingeeluga ei peaks tegelema. Sageli öeldakse homöopaatiaravitsejate kohta, et neil on aega ja tahtmist inimest ära kuulata. Kui inimesel on füüsilise haiguse korral vaja hingelist tuge, siis võib see ju näida toetamisena, kuid kui haiguse tegelike põhjustega tegelemata jätmine kutsub esile tüsistusi, siis on kuri karjas.

Oluline on teada, et on haigusi, mis ei pruugigi ilma tõsisema ravita taanduda ja mille puhul on vajalik teadusliku meditsiini kiire ja otsustav sekkumine. Ka see seisukoht on usu ja usalduse küsimus, kuid julgen ka enda kogemusest kinnitada, et see on kõikvõimalikust soolapuhumisest mitu korda vettpidavam. Lisaks on see kinnitust leidnud varasematel loendamatutel teaduslikel katsetel, mis tänapäeva meditsiiniga kaasas käivad.

Ja lõpetuseks, mis ootas ees äratusliikumisel tervenenuid? Kahjuks naasid neil peagi haigus- või kaebusnähud ja nii tuli ette võtta uus teekond tervendamiskoosolekule. Suur osa inimestest pettus peagi ka sellises ravimeetodis ning nii hakati otsima uut imerohtu. Ja kui nad juba surnud ei ole, siis otsivad nad seda tänini.