Vaatemäng neljal käel tervele ilmale

Donald Trump ja Kim Jong-un Foto: Andrus Peegel

Niisiis, Trump ja Kim tegid ajalugu. Singapuris korraldati suurejooneline vaatemäng, mida ümbritseb rohkem küsimusi kui vastuseid. Toimunut vaatemänguks nimetada on asjakohane, sest tippkohtumise kõige käegakatsutavamad tulemused on hunnik klantspilte, internetis ringlevaid nalju ja Trumpi propagandafilm, mis illustreerib uue ajastu algust Põhja- ja Lõuna-Korea suhetes.

Mida Trumpi ja Kimi kohtumisel tegelikult saavutati, on praegu veel segane. Trump kõneleb säravi silmi kohe kätte jõudvast pöördepunktist, kui Põhja-Korea loobub kõigist tuumarelvadest. Tundub, justkui näeks president end messiana, kes päästab maailma tuumaohust.

Seejuures tuleb arvestada, et kuigi Põhja-Korea hakkas režiimi ellujäämise nimel tuumarelvi valmistama juba Kimi vanaisa ajal, kruvisid pinge haripunkti eelmisel suvel just needsamad Donald Trump ja Kim Jong-un, kes materdasid teineteist vastastikku sotsiaal- ja vanamoodsas meedias.

Sõja puhkemine tõepoolest ei ole praegu enam teema ja see on tippkohtumise teine konkreetne tulemus hulga klantspiltide kõrval. Trump on veendunud, et just tema karmid sõnad tõid Kimi läbirääkimiste laua taha. Analüütikud aga osutavad Hiinale, sest strateegilisi otsuseid Põhja-Korea ilma Pekingi toetuseta ei langeta.

Avalikkusele esitletud kohtumise lõppleping veel ootab sisuga täitmist. Ilukõnelised laused kestvast rahust ja tuumarelvadest loobumisest on küll kaunid, kuid ei vasta skeptikute küsimusele, mis saab edasi.

Trumpi sõnutsi ei olnud võimalik kokku leppida üksikasjalikumas plaanis, sest selleks ei jätkunud lihtsalt aega. Ajapuudus on presidendi välispoliitikale iseloomulik, Trump seab kurssi hilisöistes või varahommikustes emotsionaalselt üle keevates säutsudes.

Omaette probleem on kummagi juhi etteaimamatud tujumuutused. Trump ei ole suutnud usutavalt põhjendada, miks peaks Kim Jong-un järsku hakkama lubadustest kinni pidama, kui tõmbab teise käega USA valitsus puruks varasemaid lepinguid. See on andnud alust oletada, et Põhja-Korea brutaalne diktaator on suutnud ümber sõrme keerata Ühendriikide presidendi, kes on varemgi aupaklikult rääkinud kõva käega juhtidest. Nii ka seekord: kohtumise järel nimetas Trump Kimi väga andekaks juhiks, kes astus noorelt riigi etteotsa ning on saanud raske olukorra haldamisega hästi hakkama. Ärme unusta, et jutt käib riigist, mille inimõiguste rikkumise loetelule on ÜRO hinnangul raske samaväärset leida.

Trump heidab julgelt väljakutse rahvusvahelistele normidele, mis on lääneriikide poliitikas tooni andnud viimased 70 aastat. Kogu oma pöörasusest hoolimata on Trumpil ühes asjas õigus: iga hinna eest status quo hoidmine ei ole toonud lahendusi ei Põhja-Koreas ega Lähis-Idas. On siiski veel kaugelt liiga vara hinnata, kas ja millised tagajärjed on Trumpi ja Kimi kohtumisel või kahe Korea läbirääkimistel.

Kogu Trumpi käitumine on spektaakel, mille eesmärk on tõmmata tähelepanu tema isikule. Omaette võetuna on see kohane vaatemänguühiskonna personaliseeritud poliitikale, kus näivus on olulisem kui tegelikkus. Ühendriikide president ja Põhja-Korea diktaator jagavad vastastikku küllakutseid Valgesse Majja ja Pyongyangi ning räägivad kahe riigi erisuhete sisseseadmisest. Vanasti oli imelik tulevik, nüüd on imelik olevik. Merili Arjakas